2023. aastal valminud rütmimuusika näidisõppekavast oleme uudiskirjades järgemööda tutvustanud ansambli, basskitarri, kitarri, löökpillide, klaveri ja laulu ainekavasid. Seekord keskendume rütmimuusika teooria ainekavale, mille on koostanud Kristi Oolo ja Tõnu Laikre.
Ainekava lähtub muusikakoolide solfedžoõppes tuttavatest teadmistest ja oskustest, täiendades neid rütmimuusikale oluliste teemadega. Laulmise, kuulamise, noodilugemise ja diktaatide kõrval pööratakse tähelepanu tähtharmooniale, klaveril saatmisele, improvisatsioonile ning noodistus- ja salvestusprogrammide kasutamisele. Läbiv mõte on siduda teoreetilised teadmised praktilise musitseerimisega.
Olulisel kohal on tundides „päris muusika” kasutamine. Õpitavaid rütme, akorde, laade ja järgnevusi otsitakse ka lauludest ning pillilugudest, et õpilane õpiks neid muusikas ära tundma ja ise kasutama. Repertuaari valikul soovitatakse lähtuda nii õpilastele meelepärasest ja hetkel populaarsest muusikast kui ka tuntumatest standarditest.
Õpe on üles ehitatud kolme põhitaseme ja lisaastmena. Esimesel tasemel arendatakse pulsi tunnetust, astmetaju ja noodilugemist ning tutvutakse lihtsamate helistike, intervallide ja kolmkõladega. Juba alguses mängitakse klaveril lihtsaid meloodiaid ja akordisaateid ning katsetatakse oma meloodiate loomist. Teisel tasemel lisanduvad keerukamad rütmid, akordipöörded ja dominantseptakord, tutvutakse häälte sujuva juhtimisega ning alustatakse noodistusprogrammi kasutamist.
Kolmandal tasemel süvenetakse laadidesse, septakordidesse ja akordijärgnevustesse. Õpilane õpib kuulmise järgi muusikat üles kirjutama, meloodiaid harmoniseerima ning etteantud harmooniale meloodiaid looma. Lisanduvad erinevad rütmimuusika stiilid ja salvestusprogrammi kasutamine. Lisaaste võimaldab oskusi süvendada ning valmistuda õpingute jätkamiseks professionaalset muusikaharidust andvas õppeasutuses.
Rütmimuusika teooria ainekavaga saab tutvuda siin.
Ainekava rakendamise võimaluste üle arutlemiseks palusime oma kogemusi jagada kahel õpetajal. Ariel Marksalu õpetab Pärnu Muusikakoolis solfedžot ja muusikalugu ning korraldab koostöös õppealajuhatajaga teooriaosakonna tööd. Raiko-Henry Heinla töötab Viimsi Muusikakoolis ja Tapa Muusikakoolis saksofoni- ja klarnetiõpetajana ning õpetab Viimsis ka rütmimuusika teooriat.
Pärnu Muusikakoolis õpivad klassikalise ja rütmimuusika suuna õpilased solfedžot koos. Kuigi koolis tegutseb rütmimuusikaosakond, ei ole selle õpilastele eraldi solfedžoõpet. Marksalu sõnul on käsitlus valdavalt klassikaline, kuid sisaldab ka tähtharmooniat ja akordimärke. Keerukamaid rütmimuusika akorde ei pruugita solfedžotunnis põhjalikult käsitleda, kuid õpilased puutuvad nendega kokku oma eriala- ja bänditundides, kus neid õpitakse vastavalt vajadusele ja õpilase arengule.
Tähtharmooniat peab Marksalu oluliseks kõigi õpilaste jaoks. Oma muusikakooliõpingute ajal ta akordimärke ei õppinud ning tutvus nendega alles hiljem bändi tehes. Nüüd õpetab ta keskastmes duur- ja moll kolmkõlade ning dominantseptakordi kõrval ka nende tähistamist akordimärkidega. Tema hinnangul annab see õpilasele universaalse muusikalise keele, mida saab kasutada ka väljaspool solfedžotundi.
Algastmes keskendub Marksalu astmetaju ja lauluoskuse arendamisele. Ta kasutab JO-LE-MI astmenimesid, astmenumbreid ja käemärke. Käemärkide järgi laulmine võimaldab teha ka mitmehäälsuse harjutusi ning lasta õpilastel endil teistele astmeid näidata. Tähtnimetuste õppimise järel lisandub nende kasutamine laulmisel, kuid astmeline mõtlemine jääb õppetöösse alles ka keskastmes.
Rütmimuusika teooria ainekava puhul hindab Marksalu eriti teoreetiliste teadmiste praktilist rakendamist. Solfedžoõpe kipub tema sõnul sageli jääma laulmise, ehitamise ja diktaatide juurde. Tuttavas laulus õpitud akordide või järgnevuste äratundmine aitab aga mõista, milleks neid teadmisi vaja on. Samuti peab ta väärtuslikuks improvisatsiooni ja transkribeerimise kaasamist: õpilane saab kuuldut üles kirjutada ning õpitud harmooniale ise midagi luua.
Ka oma tundides püüab Marksalu solfedžot ja erialaõpet siduda. Suurematele õpilastele on ta andnud ülesande analüüsida pillitunnis õpitavat lugu ja akordijärgnevusi ning võimalusel lisada tähtharmoonia. Nii tekib arusaam, et solfedžos õpitakse tundma sama muusikat, mida oma pillil mängitakse. Koostöö erialaõpetajatega aitab neid seoseid tugevdada.
Vahel laseb ta õpilastel klaveril akordijärgnevusi mängida. Pärnu Muusikakoolis algab kolmandas klassis üldklaver, mis annab kõigile elementaarse klaverimänguoskuse. Ise mängides kuuleb õpilane akordide kõla, bassi liikumist ja häälte juhtimist. Marksalu hinnangul toetab see omandamist rohkem kui üksnes paberil ülesannete lahendamine. Ta soovitab õpitut kodus ka oma erialapillil läbi mängida, kuigi kõigi õpilaste pillide kaasamiseks solfedžotunnis jääb sageli aega väheks.
Kuulamisülesannetes peab ta oluliseks erinevate pillikõlade kasutamist. Klaveriga harjunud õpilase jaoks võib sama ülesanne teise instrumendiga kõlada ootamatult keeruliselt. Tundides kasutab Marksalu muu hulgas Noodimaa tööraamatuid ja nende juurde kuuluvaid eri pillidega mängitud veebidiktaate. Ta salvestab diktaate ka ise ning jagab neid koduseks kuulamiseks. Lisaks annab ta õpilastele noodist laulmise ning intervallide ja akordide ehitamise ülesandeid.
Materjalide valikul ühendab Marksalu tööraamatuid, vanemaid õpikuid, digikeskkondi ja enda loodud harjutusi. Digisolfi juures hindab ta võimalust saada kohe tagasisidet vastuse õigsuse kohta. Samas sõltub kodune harjutamine tema arvates suuresti õpilase sisemisest motivatsioonist. Veebikeskkonna olemasolust üksi ei piisa, et õpilane seal järjepidevalt harjutaks.
Ainekava puhul tõstatab Marksalu küsimuse selle mahu jõukohasusest. Tema hinnangul võiks selgemalt eristada oskusi, mille kõik õpilased peavad omandama, ja teemasid, millega õpingute jooksul tutvutakse. Õpetajal peab olema võimalus arvestada rühma taseme ja õpilaste erinevate tugevustega ning jätta aega õpitu kinnistamiseks.
Viimsi Muusikakoolis on rütmimuusika teooriaõpe korraldatud teisiti. Õppeaeg jaguneb võrdselt teooria ja rütmika vahel: iga rühm kohtub Heinlaga kord nädalas 45 minutit ning sama palju aega on rütmikatunniks Tanel Rubeniga. Heinla õpetab kolme rühma, mille moodustamisel arvestatakse nii õpilaste varasemate teadmiste kui ka neile sobivate tunniaegadega.
ERHLi näidisainekava kasutab Heinla tundide ettevalmistamisel sageli. Ta peab seda terviklikuks infokogumiks, mis annab teemadest hea ülevaate ja jätab õpetajale ruumi otsustada, kuidas neid käsitleda. Piiratud tunniaeg tähendab siiski valikuid: mõne teemaga saab minna süvitsi, teist tuleb tutvustada põgusamalt. Praegu keskendub ta eelkõige muusikateoreetiliste põhioskuste arendamisele. Improvisatsiooni sooviks ta tundidesse rohkem tuua, kuid selle harjutamiseks jääb aega napilt.
Heinla õpetamise keskmes on seos praktilise pillimänguga. Selle olulisust on ta kogenud oma õpingutes: lastemuusikakoolis õpitud solfedžo ei seostunud tema jaoks pillimänguga peaaegu üldse. Hiljem Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis Tõnu Laikre tundides muutusid need seosed selgeks. Seda arusaamist püüab ta nüüd oma õpilastele edasi anda.
Tugeva klassikalise solfedžopagasiga õpilase puhul ei näe Heinla rütmimuusika teooriasse üleminekul erilisi raskusi. Küsimus on pigem teadmiste kasutamises. Teooria võiks aidata improviseerida, kuulmise järgi mängida ja bändis musitseerida. Oma pilliõpilasi julgustab ta kuulmise järgi mängima nii lihtsalt katsetades kui ka kuuldut analüüsides. Analüütiline kuulamine aitab tema sõnul soovitud tulemuseni kiiremini jõuda.
Helistiku- ja astmetaju arendamisel kasutab Heinla tuttavaid meloodiaid. Alustada saab lastelauludest, kuid hästi sobivad ka pop- ja rokkmuusika näited. Ta ei taha lähtuda ainult jazzstandarditest. Kuigi need võivad harmoonia õppimisel olla arendavad, peab õpilane esmalt tajuma muusika põhifunktsioone. Tuttav muusika pakub selleks head lähtekohta.
Ka laulmisel on tema tundides oluline roll. Heinla selgitab õpilastele, et solfedžos kasutatav lauluhääl ei pea olema samasugune nagu solistina bändi ees või kooris lauldes. Tähtis on oskus oma häält juhtida ning helistikus ja intervallide vahel liikuda. Kooli lõpuks võiks iga õpilane suuta laulda diatoonilisi intervalle duuris ja mollis ning kasutada intervallide tundmist lihtsamate harjutuste noodist laulmisel.
Klaverit peab Heinla harmoonia õppimisel oluliseks visuaalseks toeks. Ühe klaveriga klassis ei ole aga 45-minutilise tunni jooksul võimalik kõigile palju mänguaega anda. Kui igal õpilasel oleks oma klaviatuur, saaks seda osa rohkem rakendada. Praegu toetab õpilaste klaverioskust Viimsis üldklaveriõpe. Heinla lähtub põhimõttest, et iga rütmimuusika õpilane võiks suuta klaveril vähemalt elementaarseid harjutusi mängida.
Noodistusprogrammi kasutab ta ise töölehtede ja õppematerjalide vormistamiseks, kuid õpilastele selle õpetamiseni ei ole piiratud õppemahu tõttu jõudnud. Erinevalt Pärnust, kus lõpetajatele on noodistusprogrammi õppimiseks eraldi kursus, jääb see Viimsis Heinla teooriaõppes praegu tahaplaanile. Tema hinnangul muutub see oskus eriti oluliseks hiljemalt muusikaõpingute keskastmes.
Koduseid teooriaülesandeid Heinla ei anna, arvestades huvihariduse õpetajana sellega, et õpilaste prioriteet on põhiharidus. Küll aga rõhutab ta, et tunnis õpitut tuleb kasutada eriala- ja bänditunnis. Viimsi rütmimuusikaosakonnas õpetajate omavaheline suhtlus tema sõnul toimib, kuid eri tundide seostamist võiks alati rohkem olla.
Õppematerjalidest on Heinla saanud tuge Virgo Sillamaa rütmimuusikateooria käsiraamatust ning elementaarsete oskuste harjutamiseks peab ta heaks keskkonnaks musictheory.net-i. Samas vajavad käsiraamatu keerulisemad selgitused noorematele õpilastele lihtsamasse keelde tõlkimist. Ta näeb vajadust tervikliku rütmimuusika teooria tööraamatu järele, mis ühendaks õpiku ja töövihiku ning sisaldaks arusaadavas keeles selgitusi, meloodiaid ja akordijärgnevusi. Õpetajatele oleks abiks ka tuntud muusikanäidete ühine infopank, sest nende transkribeerimine ja tundideks ettevalmistamine võtab palju aega.
Marksalul ja Heinlal on erinev õppekorraldus ning nad teevad ka erinevaid metoodilisi valikuid. Mõlema kogemuses on aga keskne küsimus, kuidas aidata õpilasel kasutada teooriat pillimängus. Tuttava muusika analüüsimine, kuulmise järgi mängimine ja klaveril harmoonia proovimine annavad õpitule praktilise tähenduse.
Mõlema õpetaja kogemus osutab ka ajapiirangutele. Ainekava pakub palju võimalusi, kuid nende rakendamine eeldab valikuid, koostööd teiste õpetajatega ja sobivaid õppematerjale. Oluline on, et teooriatunnis omandatud oskused leiaksid kasutust ka eriala- ja bänditunnis ning aitaksid õpilasel muusikat paremini kuulata, mõista ja ise luua.