Jaan Varts: Alustame algusest. Kuidas sa jõudsid muusikani ja kuidas see lõpuks basskitarri õppimise, professionaalse mängimise ja õpetamiseni viis?
Raul Vaigla: See kõik sai alguse ikka vanemate sunnil. Ühel hetkel avastasin, et olin Jõgeva Muusikakooli katsetel. Sinna ma sattusin ja jäingi.
JV: Aga kas alustasid kohe basskitarri õppimist?
RV: Ei. Ma läksin esimesse klassi ja hakkasin klaverit õppima. Kuigi ma ise küsisin koolis kohe, et kas kitarri ka saab õppida. Kust ma selle võtsin, ma ei tea – ilmselt olin hinges juba kitarrist. Aga siis oli klaver ja õppisin seda seitse aastat.
Käisin kõik need kivid ja konarused läbi, aga emale peab tänulik olema. Mina oleksin ammu juba muusikakooli uksed kinni pannud, aga ema ei lubanud.
JV: Lõpuks olid neljahäälsed Bachi fuugad selged ja tänapäeval võid neid mõnuga tulistada?
RV: Need mul küll selged ei ole, ei tulista. Aga abiks on see olnud kõvasti, kasvõi oma muusika tegemisel. Basskitarri mängimise puhul on ka kasulik. Ma näen sõrmlauda nagu klaviatuurina või hoopis teistmoodi ja see pilt avardub. Oskan näha kaelal akorde ja muid liikumisi. Klaveri oskus on olnud abiks.
JV: Harmooniataju jne?
RV: Ikka. Eriti lugude kirjutamisel või midagi otsides. See klahvpilli algbaas on olemas. Ega ma mingi pianist ei ole, aga sellest on olnud väga suur abi.
JV: Aga kuidas sa siis lõpuks bassini jõudsid?
RV: Teatud vanuses tuleb ju bändi teha. Mul olid Jõgeval aasta vanemad sõbrad, kes mängisid kitarri. Mängisin ühele neist klaverit ette ja siis ta ütles, et: „Kuule, davai, teeme bändi.“
Tegimegi. Mina olin siis seitsmendas-kaheksandas klassis ja saime Jõgeva lähedal Siimusti kultuurimajas mängida. Seal selgus, et Alo Mattiisen oli veel parem klaverimängija kui mina – õppisime koos lastemuusikakoolis ja olime pinginaabrid. Alo hakkas klahvpilli mängima ja minust sai solist. Nii ma laulsingi bändis vähemalt aasta, kaheksandas-üheksandas klassis.
Paralleelselt mängisid kõik ju kitarri ja rokkmuusika oli täies hoos. Püüdsime lugusid maha kuulata ja mängida. Mingil hetkel oli mul basskitarr käes.
Siis selgus, et Tallinnas on üks kool, kus ei pea oskama kontrabassi ja saab basskitarri õppida. Tulin Tallinnasse üleöö. Ütlesin emale õhtul: „Lähen homme Tallinnasse, seal on üks kool, mis mind huvitab,“ ja läksingi.
Kuidagi leidsin Otsa-kooli üles. Seal küsiti: „Oota, mida sa tahad õppida?“ Mina küsisin kohe vastu: „Kas teil basskitarr ka on?“ – „Muidugi on.“ Neil oli just estraadiosakond avatud, teist aastat.
Ütlesin, et tahan basskitarri õppida. Sisseastumiseksamil mängisin ühte Jethro Tulli lugu, mille bassisoolo olin maha võtnud, ja veel midagi Pekka Pohjola repertuaarist.
Mäletan, et žüriis olid Andres Põldroo, Heigo Mirka, Andrus Vaht ja Uno Naissoo. Mõtlesin: Jõgevalt tulnud poisike ja selline žürii! Põldroo küsis: „Tead ka, kelle teemat selles Jethro Tulli loos kasutatakse?“ Ma teadsin, et Bachi. Kuidagi läks niimoodi, et sain sisse.
JV: Sinu õpetaja oligi Heigo Mirka?
RV: Heigo Mirka oli jah. Aga nädalalõppudel käisin Jõgeval, kus tegime bändi. Võtsime repertuaari oma lemmikud. Usun, et nende lugude õppimine oli teise kooli eest. Huvi muusika vastu oli kogu aeg olemas.
Mirka ei pidanud mulle kunagi ütlema, et harjuta. Mul oli lintmakk: kuulasin, keerasin linti tagasi, kuulasin jälle ja keerasin tagasi. Mingit noodimaterjali, mis mulle meeldis, polnud sisuliselt ju olemaski. Kõik käis lintmaki, kõrva ja basskitarri kaudu.
Sellest vähesest muusikainfost, mis meil oli tol ajal saadaval, võtsime kõik kinni ja noppisime ära. Ühtegi marja ei jätnud põõsasse..
Siis ühel hetkel tuli Raivo Sersant ja küsis, et kas ma tahaksin ansambel Radarisse tulla.
JV: See oli juba Otsa-kooli ajal?
RV: Jah, Otsa-kooli ajal, neljas kursus. Siis hakkasin käima Joalaga Venemaal.
JV: Kas see tuli Otsa-kooli kaudu või olid selleks hetkeks juba aktiivne muusik?
RV: Ma juba mängisin Tallinnas J.Tombi nimelises Kultuuripalees (praeguses Salmes) ansambliga Ring. Seal toimus igal teisipäeval kontsertetendus, kus laval olid tuntud näitlejad nagu Endel Zimmermann, Karl Kalkun ja Ellu Puudist ning vahepeal mängis bänd. Seal laulsid Mare Väljataga, Andres Ots, Helmut Jegorov. Õppisin siis Otsa-kooli 3. kursusel.
Aeg-ajalt käisin ka Viru hotelli 22. korruse restoranis mängimas. Ma arvan, et kutse Radarisse tuli Heigo Mirka kaudu, sest ega keegi veel mind Tallinnas väga ei teadnud.
Tuleb meelde, et Peeter Volkonski otsis ansambel Hõimu bassimängijat ja käis ka mind kuulamas.
Ta tegi mulle nn castingu. Mängisin talle erinevaid asju ja siis ta küsis, et kas ma slappi ka mängin. Panin siis slappi nii palju kui oskasin. Aga sinna see jäi.
Kui juba Radaris olin, tuli Tartu Muusikapäevadel jutuks, kuidas Volkonski oli mind soovitanud Rannapile. Aga Rannap ütles, et „teda ei tea ju keegi“. Ehk kuna keegi mind ei teadnud, siis Hõimu mind ei võetud, aga õnneks Radaris see takistuseks polnud. Kuigi pidin ka seal ennast enne tõestama – nii stuudios kui ka kontsertidel.
JV: Sa mainisid, et harjutasid ise väga palju. Kui räägime tolleaegsest basskitarriõppest ja vastloodud estraadiosakonnast, siis mis oli sinu meelest hästi? Mis sulle sealt külge jäi?
RV: Mirka lasi meil klassikalisi etüüde mängida ja see andis tehnilise baasi. See on mulle hästi meelde jäänud. Nõuan ka oma õpilastelt seda. Ütlen neile, et Bach on puhas jazz.
Tal olid ühed Carol Kaye õpikud, mis tagantjärele vaadates on tegelikult väga head õpikud. Tol ajal tundus võib-olla, et need on liiga vanamoodsad ega ole päris see, mida meie tahtsime. Meie kiikasime juba jazzi, rokkmuusika, Stanley Clarke’i, Jaco Pastoriuse, Jeff Becki ja muu sellise poole.
Eks muud õppematerjali oli tol ajal tegelikult üpris vähe.
JV: Nii et õpilased arendasid ka õpetajaid?
RV: Jah. Ühelt poolt oli nooruse tuhin: „Ma tahan seda, mis praegu toimub, mitte seda, kust keegi alustanud on.“ Ise otsisime materjali nii palju kui võimalik.
Imelikul kombel jõudis midagi ikka meieni. Kui tulin kuueteistaastaselt Tallinnasse ja Mirka küsis eksamil, milliseid bassimängijaid tean, siis ütlesin Jaco Pastorius. Ta küsis: „Kust sa Jaco Pastoriust tead?“ Olin võib-olla ühte plaati kuulnud, millest ma tegelikult veel midagi aru ei saanud. Aga teadsin nime.
Jaco muusikaga sain tegelikult tuttavaks palju hiljem, Otsa-koolis käies.
Aga juba Jõgeval ja Tartus oli mul oma seltskond, kus armastasime jazz-rock’i ja jazz-fusion’it ning mängisime seda nii palju, kui suutsime.
JV: Kui mõtled nüüd tagantjärele tolleaegsele õppele – millest sa puudust tundsid? Või ei osanud sa tol ajal millestki puudust tunda?
RV: Ei osanud tunda. Aga tagantjärele mõeldes võib-olla ikkagi muusikalisest ja erialasest materjalist. Võib-olla oleks võinud rohkem teoreetilisi teadmisi olla. Kas neid ei osatud veel anda või me lihtsalt ei saanud aru, mida meil vaja on – kogu see avastamine on tulnud hiljem.
Samas oli meil klassiruumis Regent bassivõim, mingi Tšehhoslovakkia pill, endal oli ka Tšehhoslovakkia pill. Ei osanudki midagi paremat tahta. Kõike sai teha.
Keeli keetsime. Meil olid mingid Tšehhi keeled, millelt võtsime jõhvid maha. Siis sai umbes päeva jagu sellist metallist saundi, kuni see jälle tuhmus. Siis keetsid jälle keeled läbi. Tund aega sai mängida, siis läks jälle sound tuhmiks. Olen ka bassikeeli parandanud, kui andis seda teha.
JV: Bassikeeled maksid kindlasti üksjagu?
RV: Maksidki. Juba siis, kui Radariga Venemaal käisime, maksis bassikeelte komplekt näiteks viie kontserdi raha. Ja seda hinda määras siis nn must turg. Meie õnn oli see, et meil oli tol ajal mänge päris palju. Siis sai vahel uusi keeli lubada. Aga ikkagi sai neid keeli keedetud ja parandatud, nii et tolmas.
JV: Kuidas ansambliõpe lahendatud oli? Sa tegid ise hästi palju bände, aga kas Otsa-koolis oli ka ansamblitund?
RV: Minu ajal ei olnudki ansamblitundi. Oli ainult eriala ja bändi pidi igaüks ise tegema.
Isegi erialaeksamit bändiga vist ei olnud. Minu meelest mängis Radar minu lõpueksamil ainult ühe loo. Eksam koosnes erinevatest asjadest. Üks osa oli klassikaline lugu klaverisaatjaga. Me oleks võinud Radariga ju tund aega mängida, aga ühe loo pärast toodi kogu Paap Kõlari kahe basstrummiga komplekt kohale.
JV: Aga kuidas on lood sellega praegu MUBAs, kus sa ise õpetad?
RV: Praegu on muidugi hoopis teine süsteem. Meil on stiilibändid ja koosmängu bändid. Minu meelest toimub isegi õpilaste vastuvõtmine bändide alusel.
Meil on näiteks esimesel kursusel neli-viis bändi. Siis peaks olema neli bassimängijat, võib-olla rohkem kitarriste, lauljaid ja teisi. See on bändipõhine – kui palju õpilasi võetakse, sõltub sellest.
Basskitarri puhul: kust sa selle kogemuse saad, kui mitte bändis mängides? Me võime tunnis mängida, aga kui sa seda praktikas kasutada ei saa, lähevad tunnis räägitud asjad lihtsalt kaduma. Ei teki seda bänditunnetust. Üks asi on klassis mängida, teine asi on olla bändis, kus sinu ümber on kolm või viis inimest. Kuidas sa oma rolli kehtestad, millal pead rohkem kuulama, millal olema vabam – neid asju püüame ka rääkida.
JV: Backtrack ei eksi kunagi?
RV: Jah, täpselt. Ja kui saad aru, et eksisid ja midagi on jama, pead mõtlema, mida teistmoodi teha, et mitte enam eksida.
Praegune süsteem on minu meelest väga hea. Seda on näha ka sellest, kui palju häid muusikuid tuleb. Kui võtame umbes nelikümmend aastat tagasi, kui mina lõpetasin, siis oli võib-olla kaks-kolm inimest, kes olid seal eesliinil. Teised mängisid rohkem kõrtsides.
JV: Me elame praegu huvitaval ajal. YouTube’is on kõik õppevideod olemas, Songsterr’is noodid, Instagramis ja mujal õpetatakse kõike ning äpid teevad lood isegi stem’ideks. Kui mõtled oma õppimise peale ja sellele, kuidas sa lintmaki abil lugusid maha võtsid, siis kas tänu tehnoloogiale on midagi ka kaduma läinud?
RV: Ma arvan, et pinnapealsust on oluliselt rohkem.
Lintmakiga mul polnud varianti. Pidin seda kohta kerima, kuulama, kerima, kuulama ja siis mängima. Mõtle, kui palju ma seda enda sisse sain.
Üks asi on võtta noot ette ja see ära õppida. Siis käib side silma kaudu kätesse, aga kõige põhilisem – siseanalüüs ja kinnistumine võivad saamata jääda.
Minu arvates on muusikas kõige olulisem ikkagi fiiling. Pole tähtis, kas seal on kaksteist või sadakakskümmend nooti – kui see on õige fiilinguga ja õiges olukorras, siis see on kõige tähtsam.
Ma kardan, et kui õppida ainult noodist – võtad materjali ette ja teed ära –, võib see fiiling jääda tulemata või võtab rohkem aega.
Teeme koolis ka nii, et tehnilistel arvestustel peab õpilane lisaks jazzietüüdile ka ise midagi transkribeerima ja ette mängima. Mõnes mõttes on see üha keerulisem, sest kui ütled õpilasele, et otsi midagi transkribeerimiseks, siis on kõik juba noodis olemas.
Kuigi noodist õppides säästad päevi või kuid, võiks õppimise ajal analüüsida, mis toimub soundi ja fiilingu sees, kuidas see on artikuleeritud ja millised pisinüansid kaasa tulevad. Noodipildis seda kõike ei ole – see on seal muusikas, seda peab kuulama.
JV: Noodist mängides kuuled päriselt seda alles siis, kui ise mängid.
RV: Jah. Aga kuulates saad kätte selle tunnetusliku poole – kuidas keegi seda mängib.
See ongi vist oluline – kuidas jõuda selleni, et kuulad kedagi ja mõtled: „Oota, tal on midagi. Ma proovin ka.“ Ja siis saad aru, mis selle soundi taga on.
Kui võtsin ühikas lugusid maha, siis mul polnud isegi võimu. Oli ainult kitarr. Mõtlesin, et mul on see sound juba olemas. Mängisin sama soundiga, mida keegi seal lindil mängis, kuigi mul polnud seda soundi füüsiliselt olemas. Panin selle enda sees tööle – kuulsin seda soundi sisemiselt.
Seda on muidugi hea rääkida, kui oled juba nelikümmend aastat selle sees olnud.
JV: Aga kui sa oled nüüd juba pikalt õpetanud – kuidas sulle tundub Eesti rütmimuusika või kitsamalt bassimängu õppe tase? Kas see on ülespoole läinud või on asjad kuidagi kehvemaks läinud? Kas seda on piisavalt ja mis kvaliteet on?
RV: Mõtled õpetajate taset või õpilaste taset?
JV: Eks õpetajate tase väljendub tihti õpilastes.
RV: Jube raske öelda. Ma ei julge endale vastu rinda taguda, et minu metoodika on maailma kõige õigem. Aga ma ei tahaks ennast ka pidada selliseks, et mingit kasu ei ole.
Basskitarr on individuaalne instrument ja ma püüan läheneda võimalikult individuaalselt. Ma ei tee nii, et „sa pead seda mängima“, kui näen, et see õpilast üldse ei huvita.
Samas rõhutan, et me oleme kutsekool. Meie asi on anda baasteadmised – mida basskitarr teeb ja kuidas see toimib. Kui sa lõpetad meie kooli, pead oskama mängida erinevaid stiile. Pärast seda võid valida, mida edasi õppida.
Me anname baasi. Võid minna rohkem popi peale või jazzi, akadeemiasse süvaõppesse. Oluline on, et alusbaas oleks olemas: tehnika enam-vähem korras, tead erinevaid stiile – samba, bossanoova, rokk, jazz, groovid, slapid jne.
JV: Kui sa vaatad neid, kes kümnendasse klassi tulevad – kas nende ettevalmistus on piisav?
RV: Nii ja naa. Oleneb, kes ja kust kohast tuleb, milline on ettevalmistus. Näiteks Pärnust tulevad tihtipeale juba hea tasemega õpilased. Kunagi tuli Sauelt ja seal on ka hea tase. Eks neid kohti ole veel.
Kui kuskil koolis või muusikakoolis on juba mingi popi- või jazzilaadne õpe ja hea õpetaja, siis on õpilasel baas juba all.
JV: Ehk kus on juba rütmimuusika ja hea õpetaja, sealt tuleb õpilasel baas kaasa?
RV: Jah. Tallinnas oli ka Drive It Up, kus Uska (Siim Usin) oli bassiõpetaja. Kui sealt tulid, oli mingi pinnas juba all ja sai hakata edasi tegema. Tore mõelda, et õpilase õpilased tulevad õppima.
JV: Ehk mingi oskus peab juba olema.
RV: Jah. Ikka peab olema. Me ei hakka MUBA kutseõppes õppima bassivõtit ja noote. Need peaks küll selleks hetkeks juba selged olema. Eks igal aastal on sisseastujate tase erinev. Mõnikord saame kohe vajaliku kohtade arvu täis ja tase on korralik, aga mõnikord on olukord keerulisem.
Minu jaoks on üks oluline verstapost teise kursuse kevadine eksam. See näitab hästi, kellest võib midagi tulla ja kellest võib-olla ehk mitte päris tippmuusik. Esimese aasta arvestus ei ole veel mingi näitaja. Esimesel kevadel toimunu näitab ainult seda, mis ühe aastaga on juhtunud.
Teise kursuse kevadeks oled juba kaks aastat selles maailmas olnud. Siis peaks hakkama midagi tulema. Kui vaadata praegust maailma ja seda, mida noored teevad, siis see on üsna tagumine aeg hakata sellega tõsisemalt tegelema.
JV: Aga kui õpilased lõpuks kooli lõpetavad, kui hästi on Eestis ühendatud see, et lõpetad MUBA ja saad erialasele tööle? Kas lähed muusikuks või IT-sse?
RV: Seda ei tea. Kõik variandid on olemas.
Tipus on ruumi vähe. Kui vaadata nooremaid bassimängijaid, kes on Otsa-kooli lõpetanud – näiteks Janno Trump, vaata, kui palju ta mängib. Miks ta palju mängib? Sest ta on hea. Siim Usin samuti. Neid on veel.
Fakt on see, et Eesti on nii väike, seega konkurents on tihedam. Leida põhitööna võimalus, et muusika ongi su töö, on keeruline.
Ma sain sellest eriti hästi aru, kui käisime kaheksakümnendate lõpus Ultima Thulega Kanadas tuuril. Kogu aeg küsiti: „Mis teie põhitöö on?“ Me vaatasime otsa: „Nalja teete? Me oleme rokkbänd. Me oleme siin. Mis põhitöö? See ongi meie töö.“ Neil oli kapitalism juba siis. Meie olime siin sellised naiivsed, sinisilmsed. Meil on kapitalism nüüd ja ma ei jäta kunagi ütlemata neile, kes tahavad tulla õppima, et see on raske valik.
Esiteks soovitan alati gümnaasium ära lõpetada. Tehke vanematele head meelt. Teil on vähemalt üks asi olemas ja siis on võimalusi rohkem valikuid teha.
Mina läksin Otsa-kooli pärast üheksandat klassi – tol ajal oli veel üksteist klassi ja läksin kümnendasse, ehk siis sisuliselt põhikooli baasil.
Mulle tundub, et praegu on võib-olla keerulisem. Sel ajal olid vähemalt restoranibändid. Mina ei tahtnud kunagi restoranimuusikuks saada, kuigi käisin seal aeg-ajalt asendamas.
Mingil ajal mängisid kõik bändid laevade peal. Lõpetasid kooli, mängisid korralikku muusikat laeval ja sul oli justkui töö garanteeritud. Need kraanid on nüüd kinni või vähemasti neid võimalusi on palju vähem.
JV: Tänapäeval on vist pulmad ja suvepäevad sarnased teenimiskohad?
RV: Nii on – jazzmuusikud oleme aastas mõned korrad, ülejäänud aja on nagu on.
JV: Paljud tulid vanasti Otsa-kooli või praegu MUBAsse mõttega, et tahavad olla kunstnikud. Aga töö ei pruugi alati olla kunst – pead ju tihtipeale igasuguseid asju vastu võtma.
RV: Tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka. Nii see paraku on. Balansseerid nende kahe asja vahel.
Kui suudad ebameeldivamat poolt teha just nii palju, et see ei võta ära isu teha neid muid asju, mida tahad, siis on hästi.
Ma mõtlen alati hirmuga, et mis saab siis, kui mul ühel päeval ei ole enam isu ega tahtmist mängida. Õnneks praegu veel tunnen, et nii palju on avastamata. Alati leian midagi, kui soovi on.
JV: Kuidas sa õpetamise juurde sattusid? Kas see oli päevatöö vajadus või midagi muud?
RV: See tuli täiesti juhusliku pakkumisena. Madis Sander, kes oli sel ajal Otsa-kooli direktor, helistas mulle umbes 2003-2004 ja küsis, kas ma oleksin nõus.
Ma ütlesin: „Mul on ainult Otsa-kooli haridus, kas sellega üldse saabki?”
Kui mina Otsa-kooli lõpetasin, siis kõrgkool enam sõjaväest ei vabastanud. Ei soovinud muusikapedagoogikat õppima minna, kui mängisin juba Radaris. Pigem leidsin raha ja maksin, et mitte Vene sõjaväkke minna.
Selle tõttu jäi ka kõrgharidus tegemata. Aga selgus, et Euroopas on mingi regulatsioon või seadus, et kui oled omal alal hinnatud, saab ka õpetaja olla.
Mõtlesin, et miks ma siis ei võiks. Olin juba nelikümmend.
Tagantjärele olen ääretult tänulik, et selle kutse sain ja vastu võtsin. Aastaid hiljem kohtusime ja Madis rääkis, et ta ei julgenud mulle alguses helistadagi. Ja kui ta poleks mulle helistanud, siis oleks ilmselt pidanud rohkem pulmades ja matustel mängima.
Muidugi on momente, kus tahaks öelda: „Nüüd aitab…“ Aga need on hetkelised momendid, kus mõnikord oled lihtsalt väsinud.
Samas on eriti toredad need hetked, kui õpilased sooritavad oma lõpueksameid. Siis näed, kuidas nad on kasvanud ja arenenud muusikutena.
Saan öelda neile, et nüüd oleme kolleegid (ja natukene ka konkurendid ;)). Eks neid momente ole veelgi.
Lisaks on tore, et tunnen tänu õpetamisele palju noori muusikuid, keda ma muidu võib-olla ei teaks. Nüüd tean vähemalt põlvkond nooremaid, võib-olla veelgi nooremaid. Tänu sellele saan nendega ka koos mängida. Kogu muusikaskeene pilt on palju laiem ja suurem. See on tore.
Ja veel kord: olen suure osa asju õppinud õpetades. Kui ma tagasi mõtlen, siis tegelikult ei teadnud ma Otsa-kooli õpetama tulles veel mitte tuhkagi. Nüüd on sellest juba vaikselt kakskümmend kolm aastat. Peaks kakskümmend viis aastat ära tegema ja siis pidulikult lilledega pensionile minema.
JV: Ei tea, kas lastakse.
RV: ….kas lastakse veel nii kaua olla? 🙂
JV: Kui sul oleks võimalik Eesti rütmimuusika hariduses üks asi ära muuta, mis see oleks?
RV: Vähem Exceli tabeleid õpetajatele.
JV: Ehk vähem bürokraatiat?
RV: Jah, absoluutselt. Natuke usalduslikumat vormi.
Ma saan aru, et kui kellelgi on vaja midagi näidata, siis öeldakse, et tegelikult kaitstakse sellega meid. Ma ei vaidlegi vastu. Eks me ikka teeme ära, mis nõutakse.
Eks muusikud ongi vähe teistsugused inimesed – vähem tabeleid, rohkem häid ja õigeid noote.
JV: Selles mõttes võiks õpetajat rohkem usaldada – tulemus on ju lõpuks ikkagi eksam, kui õpilane kooli lõpetab. Mis tast on saanud? Kes ta oli tulles ja kes ta on minnes.
RV: Eks mõnes mõttes need ongi meie nn Excelid ehk õpilaste tulemused. See on õpetajale endale ka tore moment, kui näed, kuidas õpilased on kolme aastaga muutunud. See on lahe.
Aga bürokraatia on vist igal pool. Mu abikaasa õpetab üldhariduskoolis ja see on ka seal. Praegu on see natuke nagu tuuleveskitega võitlemine.
JV: Tundub, et muusikaõppes on seda isegi vähem kui kuskil mujal.
RV: Veel jah. See ei ole selles mõttes nii, et see mind päriselt lämmataks või et ma ei saaks õpetamisega tegeleda, sest pean kogu aeg mingite jamadega tegelema.
Tegelikult oleme siin koolis hoitud ja kõik on hästi. Ma arvan, et õpetajad on motiveeritud.
Ja MUBA on midagi palju enamat, kui me alguses oskasime arvata. Alguses mõtlesime, et tuleb jälle mingi suur betoon. Tegelikult on siin uskumatud tingimused nii õpetajatel kui ka õpilastel.
Ma arvan, et see on tingimuste poolest üks parimaid koole Euroopas. Siin oleks nagu patt viriseda.
Kõik, mida tahad, on olemas. Pillide arsenal on siin olemas, võimud on olemas. Minu klassis on kaks võimu. Pole probleemi. Meil on isegi efektiplokid. Materjali saab ka – internet on kõike täis.
Meil ei ole takistusi, mis ei laseks õpetada või mängida. Tingimused on isegi liiga head.
Võib-olla peaksid lapsed oskama seda kõike rohkem väärtustada. Praegu on see kõik nii tavaline.
Sul on pill ja võim ning saad kohe harjutama hakata.
JV: Kes vähegi tahab õppida, satub MUBAs kohe õigesse keskkonda.
RV: Jah. Aga aega pole kunagi piisavalt.
Aga miks aega ei ole? Kas on vaja olla neli tundi telefonis? Võib-olla peaks paari tunni võrra vähem telefonis olema ja pilliga tegelema?
Või kui telefonis olla, siis vaadata juba neid asju, millest võiks kasu olla – need on seal ka tegelikult olemas.
JV: Nüüd jõudsimegi selleni: mida sa ütleksid ühele noorele muusikule?
RV: Ütleksin, et aeg läheb ruttu.
Ma räägin kogu aeg, et te olete noored ja peate sellepärast harjutama. Kõik jääb teile hästi külge, kui õpite õigesti: käed, sõrmestus, materjal.
Peas peab olema midagi, mida sõrmedele anda. Kui peas pole informatsiooni, siis ei tööta ka sõrmed.
Ma toon enda näite. Võtsin õhtul ette mõne toreda käigu ja mõtlesin: „Oo, see on lahe käik, mis ma leidsin!“ Hommikuks oli kõik meelest läinud.
Kinnistamine võtab palju rohkem aega.