Istusime Andre Maakeriga maha tema 46. sünnipäevaeelsel õhtul, et rääkida Kuressaare Kitarrinädalast ja Andre enda teekonnast ja väljavaadetest. Meid saadab Laulasmaa maastikukaitsealal elavate lindude laul ja pea kõike meie ümber katab õitsvate mändide tolm. Intervjueerib tema endine õpilane ja ERHL-i juhatuse liige Marvin Mitt.
Marvin:
Andre, sind pandi algkooli muusikaklassi ning hiljem võeti sealt muusikakooli. Aga kas muusika oli sinu jaoks oluline juba enne, kui sa seda mingil kujul õppima hakkasid?
Andre:
Vist ei olnud niimoodi oluline. Tagantjärele mõeldes ei olnud mul endal tunnet, et peaksin muusikakooli minema. Aga võib-olla see, et olin algusest peale muusikaklassis, kompenseeris seda natuke. Kogu aeg oli laulmine, esinemised, lauluansambel – muusika käis pidevalt asja juurde.
Kuressaare Muusikakooli saksofoni- ja klarnetiõpetaja Matis Männa kutsus mind muusikakooli üsna varakult, kümneaastaselt. Võib-olla selleks ajaks, kui teadlikum isu ja nälg muusika järele oleks tekkinud, olin ma juba seal sees. Ei olnud nii, et enne hakkasin mängima ja siis rääkima või midagi sellist.
Aga kui mõtlen sellele muusikakoolieelsele ajale, siis üks asi on küll olnud kogu elu: mulle on meeldinud trummeldada. Seda olen teinud väikesest peale. Ema ütles kogu aeg, et ära tao ja ära trummelda, aga mina klobistasin lauaääri edasi. Teen seda siiamaani. Ma ei olnud lapsena selline, kes oleks palju laulnud või ise muusikat teinud, aga trummeldanud olen küll kogu elu. Sealt tuleb ilmselt ka minu rütmitunnetus.
Marvin:
Kas kodus kuulati muusikat?
Andre:
Jah. Mul on seitse aastat vanem vend ja ma arvan, et tema oli minu jaoks kõige suurem muusikaline mõjutaja. Kui mina olin näiteks kümnene, siis tema oli juba teismeeas ja käis intensiivne kassettide salvestamine.
Tema ja teised meie maja poisid tegid oma nädala edetabeleid. Vihikud olid täis kirjutatud. Kui kellelgi oli duubelmakk, sai kassette ümber lindistada. Kui ei olnud, tuli juhtmed teha, et makid kokku ühendada. Nad võrdlesid omavahel oma edetabeleid ja käis pidev muusikavahetus. Just venna kaudu tulid minu ellu U2, Led Zeppelin, The Doors ja kogu see maailm. Ja siis üheksakümnendate alguses jõudis Kuressaarde kaabeltelevisioon. See oli väga oluline hetk, sest tuli MTV. Ma arvan, et MTV oli minu jaoks üks kõige tähtsamaid mõjutajaid üldse. Kui midagi muud teha ei olnud, kirjutasime lihtsalt vihikusse üles kõik lood, mis sealt tulid. Tegime omamoodi statistikat. Panime lugudele kümnepallisüsteemis hindeid ja iga lehekülje lõpus arvutasime keskmise tulemuse välja.
Lisaks kogusime vihikutesse bändide ja artistide nimesid tähestikulises järjekorras. Tagantjärele mõeldes on see päris huvitav. Tol ajal oli infot piisavalt vähe, et sellist asja sai põnevusega teha. Tänapäeval poleks sellel enam mingit mõtet.
Marvin:
Meie kirjutasime piimapuki otsas autonumbreid üles, teie kirjutasite lugusid.
Andre:
Jah. Kui elaksid neljarealise maantee ääres, siis ei jõuaks sa kõiki autonumbreid üles kirjutada.
Marvin:
Infopuudus pani huvituma ja sundis tegelema.
Andre:
Jah, see tekitas janu. Ja sa suutsid seda janu ka kuidagi hallata,
Kitarr tuli minu ellu üsna juhuslikult. Üheksanda klassi lõpus oli meil kooliansambel, kus laulsime. Koolis vedeles kuskil muusikaõpetajate ruumis üks kitarr. Hakkasin seda niisama näppima, õppisin mõned akordid ära ja avastasin, et midagi juba tuleb välja.
Ja siis tuli mängu minu jaoks väga oluline õpetaja – saksofoniõpetaja Matis Männa. Tema ütles mulle üsna konkreetselt: „Mis sa jamad, mine võta Tiidu käest tunde.“ Ta ütles, et kui selline mees praegu siin olemas on, siis ükskõik, mida ta räägib – mine kuula ja õpi. 1995. aastal lõpetasingi põhikooli, läksin gümnaasiumisse ja hakkasin Tiit Pauluse juures kitarri õppima. Sealt avanes täiesti uus maailm – jazz ja improvisatsioon.
Ka see käis veel kassettide najal. Viisin kolmapäeval Tiidule tühja kasseti ja laupäeval sain selle tagasi. Mõnikord kirjutas ta lugude nimed peale, mõnikord mitte. Mõni kassett oli lihtsalt „Wes Montgomery” mõlemal poolel ja kuulasidki, et mis seal toimub.
Marvin:
Kas need kassetid on sulle pähe kulunud?
Andre:
Eks ikka. Kasseti puhul sa lihtsalt kuulad ja kuulad.
Tiit katsetas minuga ka. Alguses pani sellist klassikalist kulda, siis tulid Miles Davise plaadid, näiteks E.S.P. ja Miles Smiles, Herbie Hancock, Wayne Shorteri kvintett ja kogu see maailm. Nii tuli jazz minu ellu.
Aga mul ei jõudnud tekkida tunnet, et tahaks kunagi bändi teha või lavale saada. Olin selleks ajaks juba muusikakoolis. Alguses mängisin saksofoni ja klarnetit, tulid orkestrid, esinemised, lauluansamblid. Kõik käis juba kogu aeg. Mul ei olnud seda tühimikku. Asi lihtsalt läks käima ja mina pidin järele jõudma.
Marvin:
Pauluse kaudu jõudsid sa kitarrini. Aga milline oli tema mõju sulle inimesena?
Andre:
Kitarr ise ei ole kunagi olnud minu jaoks see pill, mida ma oleks hullult tahtnud mängida. Tegelikult olen ma alati tahtnud trummi mängida. Mul on see trummimängu igatsus kogu aeg kuskil olemas. Ikka loodan, et äkki kunagi tekib aeg ja võimalus seda kellegagi rohkem teha.
Aga Tiidu juures oli mitu asja, mis mind vaimustasid ja mõjutasid. Võib-olla kõige rohkem tema professionaalne suhtumine muusikasse.
Mina läksin tema juurde kümnenda klassi poisina. Arvan, et olin selleks hetkeks päris hea materjal, kellega alustada. Olin muusikakooli lõpetanud saksofoniga, oskasin kolmkõlasid kirjutada ja solfedžoga oli ka kõik korras. Kui hakkad jazzi, improvisatsiooni ja harmooniaga tegelema, siis peab sul olema korralik vundament all – dieesid, bemollid, helistikud, intervallid. Muidu ei pääse sellesse keelde päriselt sisse.
Ma arvan, et sattusin Tiidu juurde täpselt õigel ajal. Olin küpses kohas, kus hakata improvisatsiooni õppima.
Mind vaimustas see, et kui muusikakoolis oli sageli kooli tunne – et tuleb teha arvestusi, mängida kohustuslikke palu ja täita ülesandeid –, siis Tiiduga seda tunnet ei olnud. Tema rääkis oma elust, oma muusikast ja sellest kirest, millega ta oli terve elu tegelenud.
Ja isegi kui ta ei oleks õpetaja olnud, oleks ta nende samade asjadega ikkagi tegelenud. Selles ongi minu meelest suur vahe õpetajal ja õpetajal. Mõni õpetab seni, kuni töökoht on olemas. Teine õpetab, sest see on tema elu. Kui töökoht kaoks, tegeleks ta sama materjaliga edasi.
See professionaalne standard oli minu jaoks väga oluline. Järsku olid eeskujuks maailma tippmuusikud. Hakkasid vaatama, kuidas mängib Miles Davis või Pat Metheny. Ja see ei tundunud enam mingi utoopiliselt kauge maailm. Vastupidi – tundus täiesti loomulik mõelda, et miks me ei võiks ka nende asjadega tegeleda. Noore poisina oli see minu jaoks suur avastus. Mõtlesin, et just seda ma tahangi teha.
Ja teine asi, mis mulle väga sobis, oli improvisatsioon. Jazzi üks keskseid elemente. Võimalus väljendada ennast omanäoliselt ja teha asju omal viisil.
Tiit mõjutas mind ka teisel moel. Olin kaheksandas-üheksandas klassis mõned korrad alkoholi proovinud. Ühel hommikul pärast mingit koolipidu ütles Tiit mulle: „Kuule poiss, mis värk eile oli?“ Ja siis ütles üsna otse, et kui tahad selle asjaga tõsiselt tegeleda, siis pead valima: kas teed tööd või ei tee. Need kaks asja hästi kokku ei käi. Ma tundsin kohe, et ma ei taha seda vaibi. Ei taha tulla kuskilt peolt ja siis proovida muusikaga tõsiselt tegeleda. Mina tahtsin päriselt teha.
Need olid väga tugevad mõjutused.
Marvin:
Kui sa ütled, et kitarr ei olnud sinu jaoks tingimata teadlik valik…
Andre:
Ma arvan, et kui Tiit oleks tol hetkel mänginud mõnda muud pilli, siis oleks läinud hoopis teisiti.
Marvin:
Teisalt tundub mulle, et kitarr sobib sulle hästi. Sul on võime võtta keerulisi ideid ja neid lihtsustada. Kitarril on ühe ja sama asja mängimiseks tohutult võimalusi ning kogu pilt võib kergesti kirjuks minna. Mäletan õpilasena, et sinu tunnid olid sageli sellised: võtad mingi idee, taandad selle väga lihtsaks ja universaalseks ning siis hakkad selle pealt uusi asju ehitama.
Andre:
Jah, ühest väikesest ideest võib lõpuks kasvada täiesti uus ja lõputu puu.
Marvin:
Vahel ei olnudki tähtis, kas etüüdid said harjutatud. Piisas sellest, et tulid tundi avatud meelega ja tähelepanelikult. Said sealt ühe idee, millega võinuks järgmised pool aastat ka üksi tegeleda. Mul on tunne, et sul on võime palju sünteesida ja lahtise peaga mõelda. Kitarr tundub selleks eriti sobiv pill.
Andre:
Jah, kitarr ei ole väga fikseeritud instrument. Seal on tohutult ruumi oma tee leidmiseks.
Marvin:
Samas üks asi on oskus sünteesida, aga päris muusikalises olukorras on sul vaja ka teadmisi. Ainult sünteesimise peale jäädes võib tihti liiga kaua aega minna.
Andre:
Jah, siis võib asi minna liiga teoreetiliseks. Hakkad nagu teadustööd tegema.
Marvin:
Ühel hetkel tuleb need asjad ikkagi läbi harjutada, et neist saaks päris teadmine.
Andre:
Ma arvan, et viimastel aastatel olen isegi rohkem sinna poole liikunud, et olen hakanud teadlikumalt tegelema tehnilise küljega.
Ideid ja võimalusi võib olla lõputult. Võid sünteesida tohutu hulga informatsiooni ja mõelda välja igasuguseid lahendusi. Aga lõpuks tuleb see kõik ka pillil ära mängida.
Võid ju olla teoreetiline muusik, aga kui tahad mängida, siis tuleb mängu kogu füsioloogia ja tehniline pool. Kuidas see hea idee, mis sul peas tekkis, päriselt pillil kõlama saada?
Minu puhul on see tulnud pigem hiljem. Ma ei alustanud tehnilisest poolest. Mind huvitas kõigepealt see, mida kõike on võimalik teha, kuidas muusika toimib ja milliseid ideid saab arendada. Tehniline pool käis seal kõrval kaasas.
Aga viimastel aastatel olen näiteks mediaatori tehnikaga väga teadlikult tegelenud. Olen otsinud endale mugavamaid liikumisi ja pööranud tähelepanu mikroliigutustele, mida iga pillimängija teeb.
Ja eriti keeruline on muuta oma harjumusi. Sa kuuled näiteks, et koperdad mingi keelevahetuse juures kogu aeg samas kohas. Aga kui hakkad uurima, miks see juhtub, siis võib selle muutmine võtta kuid, isegi aastaid.
Selliseid asju ei muuda üleöö. Pead päriselt enda kallal töötama. Nii et viimastel aastatel on minu jaoks kaalukauss liikunud rohkem konkreetsete tehniliste ülesannete poole.
Marvin:
Sa oled mänginud väga erinevates muusikalistes olukordades. Kas näiteks metal-bändis oled kunagi mänginud?
Andre:
Päris metal-bändis mitte. Pavel Korotajev teeb küll metal muusikat ja seal olen mõned soolod mänginud. Midagi sinna kanti.
Marvin:
Mäletan, et mõned aastad tagasi tegid sa klassikalise muusika leadsheet’e.
Andre:
Jah, see oli koroona ajal. Ma tundsin kohe kui väga mulle meeldib noote kirjutada. See tekitab minus mingit erilist rahu. Mulle meeldib teha selline noot, kus loo meloodia, harmoonia ja vorm on kompaktselt ning selgelt kirjas. Et saad kohe aru, kuidas lugu algab, kuidas lõpeb ja kuidas tervik töötab.
Marvin:
Olen tähele pannud, et mõtled palju loo tervikule. Sa ei vaata asja ainult instrumentalisti pilguga.
Andre:
Jah. Mulle meeldib näiteks lauljatega mängides sõnu kuulata. Instrumentalisti jaoks ei pruugi see üldse vajalik olla, aga mind aitab see väga. Kui saan aru loo mõttest ja sisust, siis tekib mul selle ümber mingi selgroog. Samal ajal hakkavad tekkima ka oma ideed. Mõtled sõnadele ja sellele, millest lugu tegelikult räägib.
Lõpuks taandub kõik kuulamisele. Ja mitte ainult kuulamisele, vaid tähelepanemisele. Ma arvan, et tähelepanelikkus on oluline ükskõik millisel alal, aga muusikas eriti. Oskus kuulata ja märgata võimalusi.
Improvisatsiooni puhul on mul üks põhimõte, mida ma nimetan fifty-fifty reegliks. Nii palju, kui ma olen valmis muusikasse midagi panustama ja sinna sisse hüppama, pean ma olema valmis ka seda mitte tegema.
See tähendab, et sul võib olla mingi idee. Võib-olla oled juba otsustanud, et nüüd mängid selle käigu. Aga sa ei tohi sellesse kinni jääda. Sest võib-olla juhtub sekund enne midagi muud. Trummar teeb midagi huvitavat, klahvpillimängija võtab ootamatu akordi või tekib mingi uus kõlavärv. Ja siis saad aru, et sinu mõeldud käiku polegi enam vaja. Seetõttu pead olema valmis oma ideest loobuma täpselt sama kiiresti, kui olid valmis seda mängima.
Samas pead olema valmis ka vastupidiseks. Võib-olla ei plaaninud sa üldse midagi teha, aga järsku tekib hetk, kus on vaja mängida. Mingi aktsent, mingi pööre, mingi võimalus. Ja siis pead kohe reageerima.
Minu jaoks tähendab improvisatsioon seda, et sul on võrdne valmisolek nii mängida kui ka mitte mängida. Olla valmis sekkuma, aga olla valmis ka lihtsalt kuulama.
Marvin:
Kuressaare kitarrilaager tähistab tänavu oma kahekümnendat juubelit. Kuidas selle laagri idee üldse tekkis? Kas see sündis mingist vajadusest või soovist?
Andre:
See oli puhtalt Tiit Pauluse idee. Esimene laager toimus 2007. aastal ja nüüd toimub see juba kahekümnendat korda. Tegelikult rääkis Tiit kitarrilaagri tegemisest Kuressaares juba paar-kolm aastat varem.
Tema sai selle mõtte Soomest. Nilsiä linnas toimub siiani üks muusikalaager Nilsiän musiikkileiri. Tiit viis sinna aastaid järjest Kuressaare õpilasi ning ka minul õnnestus seal käia. Seal õpetasid väga tugevad Soome jazzmuusikud, pandi kokku ansambleid, õhtuti toimusid kontserdid. Kõik oli väga hästi korraldatud – nagu Soomes ikka. Tehnika, koolimajad, majutus – kogu süsteem töötas.
Sealt tekkis Tiidul mõte, et miks mitte proovida midagi sarnast ka Saaremaal. Mõte tiksus mõnda aega niisama, kuni ühel hetkel otsustasime lihtsalt proovida.
Esimene küsimus oli muidugi, et kus seda teha. Alguses tundus ahvatlev mõte korraldada laager kuskil looduses. Saaremaa, loodus, suvi – kõlab hästi. Aga siis hakkad mõtlema praktilistele küsimustele: kus inimesed magavad, kus söövad, kus pesemas käivad. Lõpuks saime aru, et kõige mõistlikum on teha seda koolis. Esimestel aastatel toimus laager Kuressaare Gümnaasiumis. Suvel oli koolimaja tühi, söökla olemas ja kõik vajalik käepärast.
Algus läks siiski päris üle kivide ja kändude. Tegime palju individuaaltunde ja see tähendas, et õpilastel tekkisid pikad tühjad pausid. Mäletan neid augustikuu pärastlõunaid suures tühjas koolimajas – päike paistab sisse, ümberringi vaikus ja osalejad lihtsalt ootavad. Samas rabasime meie Tiiduga hommikust õhtuni individuaaltunde teha ja õhtu hakul veel ansambleid, lisaks kogu korraldus. Pärast esimest laagrit jäin ma isegi angiini. Olin täiesti läbi.
Aga jätkasime ja tasapisi hakkas laager oma kuju leidma. Saime aru, et põhirõhk peab olema ansamblimängul ja koos musitseerimisel. Toitlustus, logistika ja kõik muu loksus ka paika.
Siis tekkis mõte, et õhtuti peaksid olema kontserdid. Arvan, et see oli teisel või kolmandal aastal kui kohal olid Marti Tärn, Reigo Ahven ja Erki Pärnoja. Ühel õhtul tekkis spontaanne jämm ja ma mõtlesin kohe, et muidugi – see ongi puudu olnud. Päeval õpid, harjutad ja arutad, aga õhtul peab olema päris muusikaline väljund. Nii hakkasidki õhtused kontserdid laagri loomulikuks osaks saama.
Tänaseks nimetame seda juba terveks kitarrinädalaks ja päevatöö toimub Kuressaare Avatud Noortekeskuses. Laager ise on jätkuvalt keskne osa ja sel aastal osaleb umbes kolmkümmend inimest. Õhtuti toimuvad kontserdid, juhendajate jämmid ja erinevad töötoad. Nii saavad osa võtta ka linnarahvas ja turistid.
Kõige suurem tagasilöök oli kindlasti 2020. aasta koroonaperiood. Projekt oli juba käima lükatud ja taotlused tehtud. Veebruaris käis töö täie hooga, aga märtsis tuli koroonapiirangute laine peale. Mais tundus olukord juba üsna lootusetu. Lõpuks otsustasime laagri ära jätta. Peatasime projekti ja maksime ka Kultuurkapitalile saadud toetuse tagasi.
Aga siis juhtus midagi huvitavat. Kui tavapärane laagrinädal augustis kätte jõudis, kogunesid mõned püsiosalejad omal algatusel ikkagi Kuressaarde. Nad rentisid maja, tegid oma laagri ja andsid meile ka teada. Käisime sealt läbi, mängisime natuke koos. Sisuliselt sündis laager osalejate enda initsiatiivist. Ja tegelikult peitubki selles vist kogu laagri pikaealisuse saladus.
Mingil hetkel, kuskil kümnenda või üheteistkümnenda laagri paiku, hakkas minu enda energia otsa saama. Siis võttis korraldusliku poole üle minu elukaaslane Kätlin. Tänu tema energiale saavad projektid tehtud ja kogu süsteem toimib.
Nii nagu see koroonaaegne laager sündis osalejate enda tahtest, toimib see osaliselt samamoodi ka praegu. Inimesed tulevad tagasi, sest neile meeldib seal olla. Üks oluline kvaliteedinäitaja meie jaoks ongi see, kui palju inimesi igal aastal tagasi tuleb. Sel aastal on umbes kolmekümnest osalejast vaid kolm-neli täiesti uut. Kõik ülejäänud on juba varem käinud. See tähendab, et inimesed leiavad oma kalendrist selle aja ja peavad seda oluliseks. Mõnes mõttes on isegi raske laagrisse sisse saada.
Ja oluline on ka see, et tegemist ei ole ainult noortelaagriga. Läbi aastate on seal käinud päris palju täiskasvanuid. Mõni helistab juba jaanuaris ja küsib, et millal laager toimub, sest puhkuseplaanid tuleb paika panna. See erinevate vanuste kooslus on olnud üks laagri tugevusi.
Kui paned ühte ruumi ainult kolmeteistaastased, hakkavad nad üksteise energiat võimendama. Kui aga koos on eri vanuses inimesed, tekib hoopis teine dünaamika. Täiskasvanud vaatavad ja imestavad, kuidas mõni noor õpib partii kahe läbimänguga ära. Nooremad näevad omakorda, kuidas vanemad inimesed suhtuvad töösse ja vastutusse. Ma arvan, et nad õpetavad üksteist vastastikku.
Ja mida aasta edasi, seda rohkem olen aru saanud, et kõige tähtsam on orgaaniline areng. Ma ei ole kunagi mõelnud, et see laager peab olema täpselt selline või selline. Kui hakkad midagi liiga jõuga ette kujutama, siis see ei pruugi kaua kesta. See on natuke nagu improvisatsioonis. Sa teed midagi ja siis kuulad, mis sellest saab.
Marvin:
Praegu otsitakse rütmimuusika hariduses võimalusi, kuidas rohkem heal tasemel noori keskastmesse õppima saada. Midagi tuleb juba varasemas astmes teisiti teha?
Andre:
Suvelaagri kogemuse põhjal ei oska ma sellele väga kindlat vastust anda. Võib-olla pole ma seda probleemi ka päris lähedalt näinud.
Aga mulle tundus väga hea algatus see, mida Toomas Vanem mõni aeg tagasi tegi – sellised ühised kitarriharjutamise kokkusaamised Tallinnas, Tartus ja mujal. Ma lugesin sellest ja mõtlesin kohe, et tegelikult tahaks isegi minna.
Olen ise ka vahel mõelnud, et võiks teha selliseid ühiseid harjutamissessioone. Ei pea tingimata mingit konkreetset lugu õppima. Lihtsalt tulla kokku, mängida, improviseerida ja koos musitseerida. Just mitte ainult professionaalse suuna õppijatele, vaid kõigile huvilistele. Selline avatud vorm, kuhu igaüks võib tulla. Rahvamuusikas on see võib-olla loomulikum ja tavalisem, aga kitarrihuvilistel võiks seda samuti rohkem olla.
Kui nüüd korraks jälle laagri juurde tagasi tulla, siis nende kahekümne aasta jooksul on perspektiiv pidevalt muutunud. Mäletan, et ühel aastal märkasin üht tüdrukut, kes oli laagris aastaid käinud. Alguses oli ta kaheteistkümneaastane ja ühel hetkel vaatasin, et ta on juba kaheksateist. Mõtlesin, et vau, ta ongi selle aja jooksul täiskasvanuks saanud.
Hiljem hakkasin neid samu inimesi nägema kontsertidel. Siis sain aru, et tegelikult kasvatame me ka publikut. Näed, et inimesed said laagris tuttavaks ja käivad nüüd koos kontsertidel. Mõnest tutvusest on kasvanud välja bändid. Ja siis saad aru, et selle mõju on palju suurem kui lihtsalt üks nädal muusikaõpet. See mõjutab kogukonda ja kultuuriruumi tervikuna.
Mingil hetkel mõistsin veel midagi huvitavat. Laager toimus siis näiteks kaheksateistkümnendat korda, aga osa osalejaid olid viieteistkümneaastased. See tähendab, et laager oli olemas juba enne nende sündi. Nüüd, kui toimub kahekümnes laager, on seal päris mitu inimest, kes on sellest nooremad. Sellised avastused tekivad aastate jooksul tasapisi. Ja need panevad mõtlema, et seda asja võiks kindlasti edasi teha.
Marvin:
Kui palju sa ise praegu muusikat kuulad? Ja kas avastad ka uut muusikat?
Andre:
Ikka kuulan. Viimasel ajal olen kuulanud üsna palju ka õppimise eesmärgil. Näiteks pärast Curly Stringsiga Jaapanis käimist sattusin bluegrass’i maailma. Hakkasin uurima selliseid mängijaid nagu Trey Hensley, Jake Workman ja Billy Strings. See oli minu jaoks täiesti uus maailm. Uskumatult vägevad mängijad. Otsisin internetist õpetusi, vaatasin videoid, proovisin ise mängida ja harjutada.
Praegu olen kuulanud näiteks Jack Gardinerit ja Guthrie Govanit.
Vahel on jälle nii, et avastad vanu lemmikuid uuesti. Hiljuti kuulasin Jim Halli ja mõtlesin, et uskumatu, kui hea see ikka on. Viimastel päevadel olen näiteks kuulanud Pat Metheny Offramp’i. Seda plaati polnud ma varem väga palju kuulanud.
Marvin:
Kas sul on ka selliseid perioode, kus tööd on palju ja enam ei viitsigi muusikat kuulata? Tahaks lihtsalt vaikust?
Andre:
Ikka on selliseid perioode.
Aga praegu on mul pigem vastupidi. Praegu on selline aeg, kus ma tahan harjutada ja endale väljakutseid seada. Tahan näha, kas ma suudan jätkuvalt paremaks saada.
Kui nüüd korra koroonaaja juurde jälle tagasi tulla, siis ausalt öeldes tundsin ma alguses isegi kergendust, kui kõik ära jäi. Olin enne seda väga palju erinevaid asju teinud ja korraks tekkis tunne, et nüüd saab hingata.
Sellel ajal kuulasin hästi palju klassikalist muusikat. Printisin endale partituure välja ja mul oli lõpuks aega neid rahulikult uurida. Kuulasin Rimski-Korsakovi, Tšaikovskit, Griegi.
Võtsin partituuri ette ja vaatasin seda vertikaalselt läbi. Uurisin, millised akordid tekivad, mida mängivad bassid, mida fagotid, kuidas harmoonia liigub. Mul oli selle järele tohutu janu. Kui mul oleks rohkem rahulikku aega, siis klassikalise muusika partituuride uurimine oleks kindlasti üks asi, millega ma väga hea meelega tegeleksin. Tol ajal tegin ka leadsheet’e. Seda oli väga põnev teha.
Marvin:
Sa tegid neist isegi kitarriseadeid.
Andre:
Jah, tegin küll.
Ja tegelikult tahaks seda rohkem teha ka praegu. Aga esinemisi on lihtsalt nii palju, et need täidavad suure osa ajast ära.
Viimastel aastatel olen hakanud ka kontsertideks palju põhjalikumalt valmistuma. Kümme või viisteist aastat tagasi läksin vahel natuke uljamalt peale. Mõtlesin, et küll ma kohapeal hakkama saan. Vanusega on aga tekkinud tunne, et mida paremini ma valmistun, seda rohkem rahuldust see mulle pakub. Ma tahan lood läbi vaadata, noodid ette valmistada, mõne asja peast selgeks õppida, vajadusel uuesti läbi kuulata. See ettevalmistus on ise juba osa protsessist ja hilisem rahulolu on palju suurem.
Marvin:
Kas selleks tuleb ka mingeid ohvreid tuua? Et hing ihkaks tegelikult midagi muud teha?
Andre:
Ei. See ongi tegelikult see, mida ma teha tahan. Mul ei ole mingit teist suurt hobi, mille poole ma kogu aeg vaataksin. Ei ole tunnet, et tahaks hoopis merele minna või midagi muud teha. Pigem võtavad aega ära kõik muud olmelised asjad.
Kui aus olla, siis see ongi see tegevus, mille jaoks ma aega tahaksin leida. Harjutamine, valmistumine, lugude noodistamine, muusika uurimine – need kõik pakuvad mulle rõõmu.
Juba kooliajal oli nii. Istusin sageli aulas klaveri taga. Klaver oli lahti ja ma lihtsalt mängisin. Improvisatsioon oli palju huvitavam kui mõni järgmine tund. Vahel kuulsin küll, et tund hakkab, aga mõtlesin, et ah, viis minutit on juba üle läinud, küll ma pärast lähen. Neid hetki oli päris palju.
Hiljem läksin Otsakooli. Mitte kohe pärast gümnaasiumi, vaid umbes pool aastat hiljem.
Marvin:
Seal kohtusid sa Oleg Pissarenkoga?
Andre:
Jah. Oleg oli siis neljandal kursusel ja mina esimesel. See oli minu jaoks väga oluline kohtumine. Järsku sain mängida koos kellegagi, kes oli minust vanem ja juba palju kogenum.
Me istusime Otsakooli koridorides ja mängisime tundide viisi. Tol ajal kuulasime palju John Scofieldi ja Pat Metheny muusikat. Mängisime lugusid plaatidelt I Can See Your House From Here ja Bright Size Life. Hiljem hakkas Oleg juba oma loomingut kirjutama.
Aga kõige olulisem oli lihtsalt see, et mängisime kogu aeg. Proovisime akorde, arutasime harmooniaid, otsisime erinevaid kõlavärve. Üks ütles, et võta sina see akord, mina võtan selle. Katsetasime ja kuulasime. Tundidesse õigeks ajaks jällegi ei jõudnud. Mäletan isegi, et muusikaajaloo õpetaja Maia Lilje ütles mulle ükskord: „Kõik mõjud, mis vanematelt õpilastelt tulevad, ei ole head.“
Aga see pidev koos mängimine oli väga oluline. Üksi oleks see olnud hoopis midagi muud. Muusikas loob just koos mängimine täiesti uusi tahke ja võimalusi.
Marvin:
Internetiajastu pakub tohutult teadmisi. Võib päevad läbi üksi arvuti taga infot koguda. Aga selliseid kogemusi ta ei paku.
Andre:
Täpselt.
Me võime muusikast lõputult rääkida, aga lõpuks tuleb ikkagi pilli mängida.
Ja võib-olla peaksimegi mõtlema sellele, kuidas inimesi rohkem mängima kutsuda.
Praegu kutsume inimesi peamiselt kontsertidele. Ütleme, et tulge kuulama.
Aga võib-olla peaks tihemini ütlema hoopis: tulge mängima.