Rütmimuusika laulu ainekava on loodud 12–19-aastastele huvikooliõpilastele ning selle eesmärk on toetada noore laulja arengut nii tehniliste oskuste, muusikalise väljenduse kui ka loomingulisuse vallas. Õppetöös õpitakse tundma oma häält kui instrumenti, omandatakse tervisliku laulmise põhimõtteid ning tutvutakse rütmimuusika erinevate žanrite ja stiilidega. Lisaks laulutehnikale pööratakse tähelepanu ka teksti tõlgendamisele, improvisatsioonile, omaloomingule, ansamblimängule ja esinemisoskustele.
Ainekava on üles ehitatud kolmel tasemel ning lisaastmel, võimaldades õpilasel areneda järk-järgult vastavalt oma võimetele ja huvidele. Esimestel tasemetel keskendutakse laulmise põhioskustele, musikaalsuse arendamisele ja erinevate stiilidega tutvumisele. Edasi liigub õpe üha enam isikupärase interpretatsiooni, improvisatsiooni ning loomingulise eneseväljenduse suunas. Olulisel kohal on ka praktiline musitseerimine koos teiste muusikutega.
Rütmimuusika laulu ainekavaga saab tutvuda siin.
Ainekava rakendamise võimaluste üle arutlemiseks palusime selle kohta arvamust kahel kogenud lauluõpetajal – Viimsi Muusikakooli rütmimuusika osakonna juhil ja lauluõpetajal Kelli Uustanil ning Põlva ja Räpina muusikakoolide lauluõpetajal Margot Suurel.
Kelli Uustani hinnangul annab ainekava hea ülevaate oskustest ja teadmistest, mille poole võiks rütmimuusika lauluõppes liikuda. Samas rõhutab ta, et reaalses õpetajatöös tuleb arvestada õpilaste väga erineva arengukiiruse ja valmisolekuga.
Viimsi Muusikakoolis on rütmimuusikaõppe keskmes eelkõige ansamblimäng. Uustani sõnul on just koosmusitseerimine see, mis õpilasi kõige rohkem motiveerib ning annab laulutundides õpitule praktilise väljundi. Individuaaltundides tegeletakse laulutehnika, repertuaari ja muusikaliste oskustega, kuid eesmärk on viia need teadmised lavale ja ühisesse musitseerimisse.
Tema sõnul on oluline mõista, et kõik õpilased ei jõua samade eesmärkideni ühesuguse ajaga. Mõni noor võib olla kolme aastaga valmis kandideerima MUBA-sse, samas kui teine vajab sama taseme saavutamiseks oluliselt rohkem aega.
„Praktika näitab, et arenguteed on väga erinevad. Mõni õpilane liigub kiiresti edasi, teine vajab rohkem aega. Seetõttu peab ainekava olema piisavalt paindlik, et toetada erinevaid õppijaid,“ leiab Uustani.
Ainekavas kirjeldatud improvisatsiooni, laadide ja muusikateoreetiliste teadmiste õpet peab ta oluliseks, kuid rõhutab, et kõiki teemasid ei ole võimalik käsitleda samas mahus iga õpilasega. Tema hinnangul võiks osa eesmärke olla sõnastatud pigem kui teemad, millega õpilane õpingute jooksul tutvub, mitte kui kohustuslikud tulemused, mille kõik peavad samal tasemel saavutama.
Olulisel kohal on Uustani õpetamistöös ka teadlik kuulamine. Repertuaari valikul lähtub ta sageli õpilase enda muusikalisest maitsest ja huvidest. Kui noor tunneb lauldava muusika vastu siirast huvi, on ka areng kiirem ning õpitav omandatakse sügavamalt.
Tema hinnangul on oluline, et ainekava annaks õpetajatele suuna, kuid jätaks alles vabaduse teha otsuseid vastavalt õpilase vajadustele. Nii on võimalik hoida alles ka kõige tähtsam – õpilase motivatsioon ja rõõm muusikast.
Põlva ja Räpina muusikakoolides õpetav Margot Suur vaatleb laulmist osana laiemast muusikalisest haridusest. Tema kogemuse põhjal annab kõige tugevama aluse see, kui laulmist õppiv noor tegeleb paralleelselt ka mõne pilli õppimisega.
Suur tunnustab ainekava mitmekülgsust, kuid tõdeb, et ühe nädalase individuaaltunni jooksul ei ole võimalik kõiki seal nimetatud teemasid võrdselt põhjalikult käsitleda. Seetõttu toimub suur osa õppimisest repertuaari kaudu.
„Laulud sisaldavad juba ise kõiki neid elemente – tehnikat, intonatsiooni, fraseerimist, rütmitunnetust, teksti mõtestamist ja interpretatsiooni. Sageli saab samu oskusi õpetada loomulikult läbi repertuaari, ilma et neid peaks käsitlema eraldiseisvate teemadena,“ selgitab ta.
Tema sõnul algab iga tund hääleseade ja keha ettevalmistamisega, kuid suurem osa ajast kulub lauludele. Erilist tähelepanu pöörab ta tekstianalüüsile ja loo sisulisele mõistmisele. Oluline ei ole ainult õigete nootide laulmine, vaid ka see, et õpilane mõistaks, mida ta laulab ja suudaks selle publikule veenvalt edasi anda.
Improvisatsiooni õpetamisel peab Suur tähtsaks mängulisust ja julguse kasvatamist. Ta kasutab erinevaid harjutusi, kus õpilased proovivad laulda sama lugu erinevates stiilides, muudavad meloodia üksikuid elemente või katsetavad lihtsate improvisatsioonidega klaveri saatel. Tema kogemuse järgi on improvisatsioon oskus, mis vajab aega ja järjepidevat harjutamist.
Olulisel kohal on tema töös ka koostöö kontsertmeistritega. Nii Põlvas kui Räpinas töötab ta koos pianistidega, kes aitavad ette valmistada repertuaari, luua seadeid, teha salvestusi ning korraldada kontserte. Suure sõnul võimaldab selline meeskonnatöö pakkuda õpilastele oluliselt rohkem võimalusi kui üks õpetaja üksi suudaks.
Ta peab väga oluliseks ka esinemiskogemust. Õpilased osalevad regulaarselt konkurssidel, kontsertidel ja ansambliprojektides. Need kogemused aitavad arendada nii lavalist enesekindlust kui ka muusikalist koostööd teistega.
Kõige suurema väljakutsena näeb Suur siiski õpilase sisemise motivatsiooni kujundamist.
„Õpetaja saab pakkuda teadmisi, võimalusi ja tuge, kuid lõpuks peab õpilane ise tahtma õppida. Kui huvi on olemas ja silm särab, toimub areng hoopis teisel tasemel,“ ütleb ta.
Kuigi Kelli Uustani ja Margot Suur töötavad erinevates keskkondades ning nende igapäevane õpetamistöö näeb välja mõnevõrra erinev, jõuavad nad mitmes olulises küsimuses samale järeldusele. Mõlemad peavad oluliseks praktilist musitseerimist, esinemiskogemuse kogumist, repertuaarikeskset õpet ning õpilase individuaalse arenguteega arvestamist.
Nende hinnangul pakub rütmimuusika laulu ainekava väärtuslikku raamistikku, mis aitab sõnastada õpetuse eesmärke ja arengusuundi. Samal ajal ei tohiks sellest kujuneda jäik nõuete loetelu. Muusikaõppes on oluline säilitada paindlikkus, et õpetaja saaks lähtuda konkreetse õpilase vajadustest, võimetest ja huvidest.
Autor: Kristjan Kaasik