Rütmimuusika on koondnimetus, mille all mõeldakse enamasti teatud muusikastiile, sh jazz, blues ning erinevate kümnendite pop- või rockmuusika stiile, aga ka ansamblimängu üldisemalt. Ennekõike on tegu mõistega muusikahariduses, mis hõlmab endas 20. sajandil väljaspool klassikalist muusikat tekkinud muusikastiilide (blues, jazz, pop, rock jne.) õppimis- ja õpetamismeetodeid.
Võrreldes klassikalise muusikaõppega, kus suur rõhk on noodikirja tundmisel ja selle täpsel esitusel, on rütmimuusikas oluliselt suurem tähtsus kuulmispõhisel õppel ja improvisatsioonil.
“Rütmimuusika termin võeti kasutusele XX sajandi teisel poolel Taanis, et tähistada kõiki neid omaaegseid muusikastiile, mille õpetamist pidasid muusikaakadeemiad ja muud haridusinstitutsioonid toona pigem sobimatuks. Sinna alla loetakse reeglina jazz, blues, pop- ja rockmuusika stiilid, aga sageli ka nn maailmamuusika või isegi estraadi-, ajaviite- ja lavamuusika. Kõikide nende nähtuste ühiseks tunnuseks oli paiknemine väljaspool traditsioonilise akadeemilise muusika(hariduse) valdkonda.” Virgo Sillamaa – “Rütmimuusika – millest me räägime?” Sirp (23.10.2013)
Eesti keeles on rohkem või vähem sarnase tähendusega olnud kasutusel ka mõisted “kergemuusika,” “estraadimuusika,” “levimuusika,” “pop-jazz muusika.”
Eestis õpetatakse rütmimuusikat nii alg-, kesk- kui ka kõrgkoolide tasandil. Kõrgharidust pakuvad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia. Keskhariduskoolidest on rütmimuusika suund avatud G. Otsa nim. Tallinna Muusikakoolis (juba aastast 1977, mil esmakordselt Eestis avati toonane levimuusika osakond) ja ka H.Elleri nim. Tartu Muusikakoolis. Algkoolide osas on rütmimuusika hariduse tase piirkonniti väga erinev ja tihti edeneb pigem tänu kohalikult tegutsevale pilliõpetajale kui terviklikule haridussüsteemile. Edukalt on rütmimuusika õpet antud näiteks Viljandi, Pärnu, Kuressaare, Saue, Sillamäe jt. kohalikes muusikakoolides.
Suur osa rütmimuusikaõppest toimub ka väljaspool riiklikke institutsioone. Suure osa moodustavad haridusmaastikul ka eraõpetajad, laulustuudiod, huvikoolid ja lisaks ka nö. “bändiruumid,” kus õpitakse iseseisvalt, hankides infot peamiselt internetist ning helisalvestistelt (kuulmispõhine õpe).
30. septembril 2013 loodi Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit, mille üheks peamiseks eesmärgiks on selle valdkonna hariduse edendajate koostöövõrgustiku loomine ja arendamine.