Koolijazzi veduritega, Marge Lumisalu ja Kristi Oologa, vestles Ivi Rausi
Koolijazz = Jazzikool 2026 toimub tänavu juba 20. korda. Koolijazzi looja ja pikaaegne vedur Aivar Trallmann on kahjuks lahkunud – tema käe all kujunes festival selliseks, nagu me seda täna tunneme. Elu liigub aga edasi ning aastane paus näitas, et Koolijazzi igatsetakse ja seda on meie rütmimuusika hariduse maastikul vaja. Kuna me Tralliga vestelda enam ei saa, räägime kahe naisega, kes on samuti olnud pikemalt seotud selle muusikalaagri ja festivaliga: Marge Lumisalu Pärnu Muusikakoolist ja Kristi Oolo Viljandi Muusikakoolist.
Ivi: Mida tähendab Koolijazz teie jaoks?
Marge: Koolijazz tähendab mulle aega ja kohta, kus sünnib igal aastal ime – kus noored üle Eesti saavad Viljandis kokku ja teevad kolm päeva koos muusikat, mis kulmineerub ägeda avaliku lõppkontserdiga. Tore on näha kolleege ja teisi toredaid inimesi, keda just Koolijazz omavahel kokku toob. Ja eriti südantsoojendav on näha noorte säravaid silmi festivali lõppedes, täis tuhinat harjutada pilli veel rohkem kui seni, kuulata mentorite poolt soovitatud uusi artiste, suhelda värskelt leitud uute sõpradega jne.
Kristi: Koolijazz tähendab minule uute tutvuste loomist – pean muusikamaastikul ringi vaatama ja ise mõtlema, keda mentoriks kutsuda, kuidas kontakti saada jne.
Ivi: Millal te esimest korda Koolijazziga kokku puutusite ja milline oli see kogemus?
Marge: Minu esimene kokkupuude Koolijazzi festivaliga ulatub aastasse 2010, mil olin esimest korda koos Pärnu Muusikakooli õpilastega festivalil kaasas. Festival jättis väga sooja ja sõbraliku tunde – korraldus oli ladus ja kõik tundsid end oodatuna.
Kristi: Mina puutusin Koolijazziga kokku tegelikult mitte nii ammu. Hüppasin korraldusmeeskonna pardale 2020 suvel, et hakata valmistuma 2021. aasta Koolijazziks. Sain lühitutvustuse Sander Kahu käest, kes oli varasem õppetöö koordinaator. Ta jagas mulle varasemate aastate materjale (ruumiplaanid, ajakava jms) ja siis ma hakkasin pusima. See andiski mulle esimese sündmuse korraldamise kogemuse.
Ivi: Kui peaksite kirjeldama Koolijazzi kolme sõnaga, siis millised need oleksid? Miks?
Marge: Inspiratsiooniallikas, muusikalised sõprussuhted, proovilepanek.
Inspiratsiooniallikas seetõttu, et kõik, mis festivali raames toimus – instrumendi põhised töötoad, bändiproovid, proffide kontserdid, kohtumised ja vestlused – olid üdini inspireerivad. Muusikalised sõprussuhted – paljud minu õpilased on öelnud, et nad on leidnud endale Koolijazzilt sõpru ja tulevikuks ka koostööpartnereid, kellega koos muusikat teha.
Proovilepanek – festival on oma ülesehituselt üsna intensiivne. Paljud noored pole võib-olla harjunud päevas nii mitu tundi pilli mängima ja nii kiiresti uusi lugusid selgeks õppima. Proovilepanek võib olla ka see, et julgeda proffide juhendatud bändis oma soologa välja tulla ja seda ka lõppkontserdil kõigi ees esitada.
Kristi: Hea seltskond, ootamatud väljakutsed ja hea muusika. Koolijazz on see koht, kus noored muusikud saavad tulevikuks tutvusi luua. Korraldajana toob laager alati ootamatuid olukordi ja arendab oskust kiiresti probleeme lahendada.
Ivi: Mis on olnud teie jaoks kõige liigutavam või meeldejäävam hetk nende aastate jooksul?
Marge: Lõppkontserdid on alati olnud väga liigutavad. See, kuidas mentorid on saanud vaid paari päevaga toimima omavahel võõrastest noortest koosnevad bändid, kuidas noored on saanud nii lühikese ajaga selgeks uued (ja sugugi mitte lihtsad) lood, see, kuidas senine eestvedaja Aivar Trallmann hoolimata rahalisest kitsikusest suutis seda festivali elus hoida… See kõik on lihtsalt imetlusväärne!
Kristi: Kui ma mõtlen lõppkontsertide peale, siis tuleb esimesena meelde see, kuidas Reigo Ahven pani oma bändi mängima lugu “When The Saints”. Tal oli palju väga noori mängijaid ja oli tore näha, kuidas nad elasid loosse sisse. See oli kontserdi viimane lugu ja andis enne Aidast välja minekut nii palju energiat ja positiivset emotsiooni. See oli võimas tunne!
Ivi: Milline oli Aivar Trallmann Koolijazzi looja ja eestvedajana?
Marge: Aivar Trallmann oli Viljandi kultuurielus täielik fenomen! Tundsin teda juba sellest ajast, mil ise Viljandis õppisin (1995-1999 TÜVKA eelkäijas, tollase nimetusega Viljandi Kultuurikolledžis). Trall, nagu teda hüüti, tundus kogu aeg selline hästi boheem, ja ma alati imestasin, kuidas ta oma ettevõtmised (Koolijazz, Vanamuusika päevad jm.) tehtud saab – aga näe sai, ja veel kuidas! Ta oli alati sõbralik ja tundis siirast huvi, et kas kõigil on kõik ikka hästi. Eks teinekord oli temaga ka raske, kui näiteks oli vaja mingit konkreetset vastust kiirele küsimusele, aga tema hakkas rääkima pikalt-laialt hoopis muust, aga see oli tema eripära. Sellega tuli lihtsalt arvestada, et telefonikõne Tralliga tavaliselt alla 15 minuti ei olnud võimalik.
Kristi: Mina isegi ütleks, et alla 30 minuti ei olnud võimalik Tralliga rääkida. Aga ma ütleks, et meil oli väga hea koostöö. Meil mõlemil oli oma vastutusala ja üldse ei pidanud kartma, et miskit tegemata jääks. Koolijazzi eestvedajana oli ta väsimatu. Ta ütles ka otse välja, et see on rahaliselt miinusprojekt ja ta ise selle eest üldse mingit tasu ei saanud. Ometigi leidis ta, et noorte jaoks on see oluline ja seetõttu ta seda festivali ka eest vedas.
Ivi: Mis tema mõtteviisist ja energiast elab tänases Koolijazzis edasi?
Marge: Ma arvan, et alles on seesama hooliv suhtumine ja mõte, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Peaasi, et noortel, kes Koolijazzi festivalile tulevad, oleks äge, ja et nemad ei peaks mõtlema, mis vaeva või hinnaga see festival toimima saab.
Kristi: Tuleb keskenduda sellele, et noortele oleks musitseerimiseks kõik vajalik olemas.
Ivi: Kas ja kuidas on Koolijazz 20 aastaga muutunud?
Marge: Muutunud on sellest aastast festivali toimumisaeg. Kui eelnevalt on Koolijazz toimunud alati jaanuari esimestel päevadel (koolivaheajal), siis alates sellest aastast on festivali ajaks aprillikuu koolivaheaeg, sel korral siis 15.–17. aprill. Loodetavasti sobib see nii osalejatele kui ka mentoritele paremini.
Ivi: Osalejate tase?
Marge: Osalejate tase on alati olnud selline, et mõned on jazziga juba tuttavamad, teised aga alles üsna algajad. Samas, jõukohast tegevust leidub kõigile.
Kindlasti on need, kes on Koolijazzi festivalil juba mitmendat korda, enesekindlamad, sest nad teavad, mis neid ees ootab, oskavad seda nautida ega pabista nii palju kui esmakordsed osalejad.
Ivi: Õpetamise metoodika?
Marge: Õpetamise metoodika lähtub suures plaanis mentorist. Mõni alustab nö A-st ja B-st ja liigub edasi pigem rahulikult, teine aga viskab noored, kujundlikult öeldes, kohe “vette” ja vaatab, kuidas nad siis hakkama saavad.
Ivi: Õhkkond?
Marge: Koolijazzi õhkkond on olnud alati väga toetav ja innustav. Festivalile tahetakse tulla mitte ainult töötubade ja õppimise eesmärgil, vaid ka selle mõnusa festivalimelu pärast, mis Koolijazziga kaasneb.
Ivi: Muusikaline suund?
Marge: Muusikaline suund on jällegi hästi mentoritest sõltuv – mõni armastab rohkem vabamat lähenemist, mõni läheb kindla peale välja ja teeb noortega jazzstandardeid. On tehtud ka poplugudest jazzilikke töötlusi.
Ivi: Kas tänased noored muusikud erinevad varasematest põlvkondadest? Kuidas see mõjutab laagri sisu?
Marge: Kui mõelda tagasi 10–15 aasta taguse aja peale, siis tol ajal ei olnud vast igal noorel nutitelefoni koos piiramatu internetiajaga. Ühelt poolt on see hea, et nüüd on pea kõigil noortel see olemas, sest see annab võimaluse festivalil õpitavaid lugusid erinevatelt platvormidelt kuulata, otsida videoõpetusi, leida sõnu-akorde jne. Samas teisalt võib see ka pisut segada kui pidevalt on kellelgi vaja oma telefonis midagi toimetada.
Ivi: Kas jazz ise on nende aastate jooksul muutunud ja kuidas see peegeldub Koolijazzis?
Marge: Eks mingil määral muutub ju iga muusikastiil – palju on tulnud juurde tehnilisi võimalusi ja vidinaid, mille abil muusikat teha. Näiteks palju tuntakse huvi looperite kasutamise vastu. Eks Koolijazz püüab ajaga kaasas käia ja pakkuda noortele ka midagi uut.
Ivi: Mis rolli mängib Koolijazz Eesti rütmimuusika hariduse maastikul?
Marge: Usun, et Koolijazzi festivalil on oma kindel koht Eesti rütmimuusika hariduse maastikul. Paljudest, kes on käinud siin algul lihtsalt osalejatena, on nüüdseks saanud hinnatud tegevmuusikud, nt. Rahel Talts, Kalle Pilli, Rauno Pella, Maria Kallastu, Frederik Küüts jpt. Mitmed on olnud algul osalejad ja hiljem ise mentorid, nt. Karl Madis Pennar, Lauri Kadalipp, Erko Niit jt. Koolijazzil sõlmitud (sõprus)suhted nii osalejate vahel kui ka mentoritega on noortele kindlasti edaspidises elus kasuks tulnud.
Kristi: Ma usun ka, et see on eelkõige koht, kus tulevikuks tutvuseid luua. Ja ka mentoritelt saadav tagasiside on noortele väga oluline.
Ivi: Kui palju saab Koolijazzilt uusi sõprussuhteid ja muusikalisi koostöid, mis kestavad ka edasi?
Marge: Koolijazzi festivalil on sõprussuhteid ja muusikalisi koostöid loodud nii palju, et kõiki neid ette lugeda ei jõuakski. Paljud endised õpilased on maininud, et just Koolijazzil loodud suhted nii mentorite kui ka kaasosalejatega on aidanud neid edaspidises elus – kas siis muusikaalastes õpingutes kõrgkoolis või ühistes projektides osaledes.
Ivi: Kas võib öelda, et Koolijazz on omamoodi kasvulava Eesti jazzimaastikule?
Marge: Absoluutselt!
Kristi: Muidugi!
Ivi: Mida näitas aastane paus – kas oli tunda puudust?
Marge: Oi, minu õpilased Pärnu Muusikakoolist olid väga kurvad, et eelmisel aastal festival ära jäi. Seetõttu käisingi Kristile peale, et äkki Viljandi Muusikakool võtaks selle festivali enda teha ja olin ka ise nõus korraldajana punti tulema, et Koolijazz ikkagi edasi saaks kesta.
Kristi: Helistati ikka palju ja uuriti, kas ikka toimub.
Ivi: Millise tundega lähete vastu 20ndale Koolijazzile?
Marge: Eks ta korraldajana pisut kõhedust tekitav ole. Eelarve on ju väga piiratud, kulud on aga aastate jooksul tõusnud. Katsume kuidagi nipitada, et ots-otsaga kokku tulla. Sisulise poole pealt aga ei kahtle ma hetkekski, et tuleb äge festival, sest meil on nii suurepärased mentorid ja õnneks on juba päris palju noori end Koolijazzile juba kirja ka pannud.
Kristi: Usun, et kevadvaheaeg on noortele hea aeg Koolijazzile tulla. Kevadine Viljandi loob teistmoodi õhkkonna.
Ivi: Milline võiks olla Koolijazz 10 aasta pärast?
Marge: Loodan, et 10 aasta pärast on Koolijazz sama oodatud festival, nagu ta seni on olnud! Soovin, et jaguks noori, kes sooviksid festivalile tulla, ja et nendest, kes praegu festivalil osalevad, kasvaksid tulevikus ka sellised professionaalid, kellest saavad 10 aasta pärast meie mentorid.
Ivi: Kui mõelda tulevikule, siis mis on see kõige olulisem, mis teie arvates peaks Koolijazzis kindlasti alles jääma?
Marge: Festivali vaim peaks kindlasti säilitama mõnusa tunde koosoldud ajast, inspireeriva ja toetava õhkkonna ning võimaluse end proovile panna uutes olukordades.
Kristi: Mulle meeldis Marge ütlus, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Ivi: Mida ütleksite noorele muusikule, kes kaalub esimest korda osalemist?
Marge: Kui sa oled noor muusik (soovituslikult 14-20-aastane), kes sa oma instrumenti juba mingil tasemel valdad ja soovid saada ägedat kogemust koosmusitseerimisest ning oma ala proffide käe all õppimisest, siis oled meie festivalile väga oodatud! Karta pole midagi, aga võita väga palju!
Kristi: Tule kindlasti ja leiad palju uusi kasulikke tutvusi!
Ivi: Kohtumiseni Koolijazzil 15.–17. aprillil Viljandis!