Tekst ja intervjuu: Kristjan Kaasik
2023. aastal valminud rütmimuusika näidisõppekavast oleme uudiskirjades järgemööda tutvustanud juba nelja ainekava: ansambel, basskitarr, kitarr ja löökpillid. Nüüd oleme jõudnud rütmimuusika klaveri ainekavani.
Rütmimuusika klaveri ainekava on üles ehitatud neljaastmelisena: kolm põhitaset ja lisaaste. Õpinguid võib kooli võimalustest lähtuvalt alustada juba huvikooli esimesest klassist. Iga taseme läbimine võib sõltuvalt õpilase vanusest, võimetest ja huvist võtta keskmiselt kaks kuni kolm aastat ning järgmisele tasemele liikumine toimub tasemeeksami alusel.
Ainekava lähtub põhimõttest, et klaverimängu oskusi tuleb võimalikult vara rakendada koosmängus. Õppetöö võib toimuda individuaal-, rühma- või bänditundidena ning koosmängul on kogu õppeprotsessis keskne roll. See on kooskõlas rütmimuusika õpetuse põhiloogikaga, kus pillimäng ei ole ainult individuaalne tehniline tegevus, vaid seotud ansamblilise kuulamise, rütmitunnetuse, saatekujunduse ja improvisatsiooniga.
Esimesel tasemel keskendutakse klaverimängu põhioskustele. Õpitakse mängutehnikat, noodist lugemist, kuulmise järgi mängimist, rütmikat, metronoomi kasutamist ja eesmärgipärast harjutamist. Samal ajal tutvutakse lihtsate akordijärgnevustega, heliredelitega ja klaveri rolliga rütmimuusikas. Tähtsal kohal on lihtsa saate kujundamine ning väikeste muusikaliste vormide esitamine.
Teisel tasemel lisanduvad stiilitunnetus, transkriptsiooni ja improvisatsiooni alused ning septakordid. Õpilane liigub edasi keerukamate helistike ja harmooniliste seoste suunas, õpib saatma lihtsamaid lugusid ning alustab teadlikumat tööd rütmimuusika keele ja harmoonilise mõtlemisega.
Kolmandal tasemel süvenetakse improvisatsiooni, rütmikasse ja väljenduslikumasse fraseerimisse. Oluliseks muutuvad trioolfraseering, walking bass, noonakordid, II–V–I järgnevused ning meloodiliste fraaside kujundamine erinevatele akordijärgnevustele. Lisaks eeldab see tase suuremat stiilitunnetust ja iseseisvamat muusikalist mõtlemist.
Lisaaste on mõeldud õpilastele, kes soovivad jätkata õpinguid professionaalses muusikahariduses või arendada oma oskusi kõrgemal tasemel. Seal keskendutakse eelnevate tasemete materjali kinnistamisele, keerukamatele voicingutele, paljutertsilistele akordidele, laadidele, rütmika mitmekesistamisele, improviseerimisele erinevates stiilides ning saatmisele nii ansamblis kui ka solisti kõrval. Lisaaste on üles ehitatud individuaalsemalt ning võimaldab siduda klaveriõpinguid ka kompositsiooni, produktsiooni või muusikatehnoloogiaga.
Rütmimuusika klaveri ainekavaga saab tutvuda siin.
Palusin ainekavaga tutvuda ja oma kogemusi jagada kolmel rütmimuusika klaveri õpetajal. Sigrid Vardja õpetab rütmimuusika klaverit Viimsi Muusikakoolis ning klassikalist klaverit Tabasalu muusikakoolis, Lauri Lehtsaar õpetab Vanalinna Hariduskolleegiumi Muusikakoolis ning Gustav Adolfi Muusikakoolis rütmimuusika klaverit ja Madis Muul õpetab MUBAs rütmimuusika klaverit põhikooli astmes.
Õpetajate tagasiside põhjal võib öelda, et rütmimuusika klaveri ainekava on terviklik ja sisukas, kuid selle praktiline rakendamine sõltub väga palju õppekeskkonnast, õpilaste taustast ja õpetaja metoodilistest valikutest. Kõik kolm õpetajat tõid esile, et ainekava tugevus seisneb selle paindlikkuses, kuid samas vajavad mitmed teemad täpsustamist või kohandamist vastavalt reaalsele õppetööle.
Sigrid Vardja hinnangul on ainekava hästi üles ehitatud ning katab rütmimuusika klaveriõppe olulised põhiteemad. Eriti positiivsena tõi ta esile koosmängu rõhutamise, mis tema sõnul on rütmimuusika õpetuse keskne osa. Tema enda õpetamispraktikas on erialatund tihedalt seotud bänditunniga ning ta suunab õpilasi neid kahte teadlikult siduma. Samas tõi Vardja välja, et ainekava maht ja raskusaste võivad praktikas olla ebaühtlased. Tema kogemuses jõuavad rütmimuusika õppesse sageli õpilased, kellel on juba mitmeaastane klassikalise klaveri taust. Sellisel juhul jääb ainekava algtase neile liiga lihtsaks ning õpetus liigub kiiresti edasi keerukamate akordide, rütmika ja harmoonia suunas. Vardja ei näe selles otseselt probleemi, vaid pigem kinnitust sellele, et ainekava ongi mõeldud paindlikuks ja kohandatavaks. Samas tõi ta esile olulise kitsaskoha: sobiva õppematerjali puuduse, eriti alg- ja kesktasemel. Tema hinnangul peab õpetaja rütmimuusika klaveriõppes sageli ise materjale looma või kohandama, mis muudab tundide ettevalmistamise ajamahukaks.
Madis Muul keskendus oma tagasisides eelkõige ainekava sisulistele täpsustustele ja järjestusele. Ta hindas ainekava üldist struktuuri positiivselt, kuid leidis, et mitmed teemad võiksid olla selgemalt lahti kirjutatud või varasemas etapis sisse toodud. Näiteks pidas ta oluliseks, et laadide teema ei jääks ainult hilisematesse tasemetesse, vaid sellega võiks alustada juba varakult, sest see toetab nii improvisatsiooni, kui ka kuulmispõhist mõtlemist. Samuti tõi ta välja, et II–V–I järgnevused ja lihtsamad rütmifaktuurid on rütmimuusika seisukohalt baasoskused, mida võiks käsitleda varem ja konkreetsemalt.
Muuli hinnangul jääb ainekava mõnes kohas liiga üldiseks, eriti saatemängu kirjelduses, kus akordimärkide järgi mängimine ei anna veel piisavat infot selle kohta, milliseid rütmilisi ja faktuurilisi võtteid õpilane peaks omandama. Lisaks rõhutas ta muusika kuulamise olulisust ning leidis, et ainekavas võiks olla välja toodud soovituslik kuulamise nimekiri.
Lauri Lehtsaare tagasiside toob esile õpetamise konteksti ja õppekorralduse mõju ainekava rakendamisele. Tema töötab peamiselt õpilastega, kellel on juba olemas klassikaline baastase, ning seetõttu ei haaku ta täielikult mõttega alustada rütmimuusika õpet väga varases eas või kohe ansamblimänguga. Tema hinnangul võiks enne kujuneda teatud pillimänguline vundament, millele rütmimuusika oskused edasi ehitada. Lisaks rõhutab ta enda töös ka praktilisi piiranguid: sageli ei ole võimalik ainekavas kirjeldatud tegevusi täiel määral ellu viia, näiteks piiratud tunnikoormuse või toetusainete puudumise tõttu.
Ta toob välja, et rütmimuusika teooria ja solfedžo puudumisel peab õpetaja need teemad läbima erialatunnis, mis mõjutab oluliselt tunni ülesehitust.
Lehtsaare õpetamispraktika on olnud pigem suunatud soolomängule, mistõttu ei ole kõik ansamblimänguga seotud oskused (nt teatud voicingud) alati keskmes. Improvisatsiooni õpetab ta pigem juhendatult ja samm-sammult, aidates õpilasel ideid kujundada, analüüsida ning edasi arendada.
Kokkuvõttes näitab õpetajate tagasiside, et ainekava loob tugeva ja loogilise aluse rütmimuusika klaveriõppeks, kuid selle edukas rakendamine eeldab paindlikkust. Õpetaja peab arvestama õpilaste varasema kogemuse, motivatsiooni ja õppekeskkonna võimalustega. Esile kerkinud teemad, mida võiks edasi arendada või täpsustada, on eelkõige õppematerjalide kättesaadavus, rütmifaktuuride ja saatevõtete selgem kirjeldamine, laadide varasem käsitlemine ning kuulamise suurem integreerimine õppeprotsessi.