Muusika on emotsioonide kunst. Seda usub ka löökpillimängija Andrus Lillepea, kes õpetab nii Tallinna Muusika- ja Balletikoolis kui ka Lasnamäe Muusikakoolis. Käesoleval aastal pälvis ta MUBA rütmimuusika suuna Aasta Õpetaja tiitli.
Ivi R-H: Alustame sinu teekonnast. Millal tekkis sul äratundmine, et löökpillid on sinu maailm?
Andrus L: Ma ei teagi, kas selleks oli konkreetne hetk. Teised räägivad, et juba kolmeaastaselt oli mul vajadus kogu aeg kuskile koputada. Hiljem tegin endale ise pulgad paraadilippude vartest, otsisin pappkarbid ja “mängisin trumme”. Kui kell 12:30 tuli raadiost Tõnis Erilaiu saade “Soovid, soovid, soovid”, siis mina olin juba valmis, karbid ees, pulgad käes ja ootasin, et mis lugu tuleb. Teist mõtet polegi väga elu jooksul olnud – see on olnud kuidagi loomulik tee.
Ivi: Kuidas sinu kui trummari teekond algas?
Andrus: Ma olen pärit Kohtla-Järvelt nagu sinagi ja Kohtla-Järvel polnud kahjuks sel ajal trumme võimalik õppida. Aga ma tahtsin nii väga. Ja kui on suur tahtmine, siis saab kõike. Väga suureks toeks oli mulle õde, kes aitas mul valmistuda Elleri kooli katseteks. Ja eks samal ajal hakkas ka endal peas mõte tiksuma, et Eestis on vaja rohkem õpetajaid. Sain ise kogeda, mis tunne on, kui lihtsalt polegi võimalust õppida. Ilmselt niimoodi saigi minust lõpuks lisaks muusikule ka õpetaja.
Ivi: Kes on sind õpetajana ja muusikuna mõjutanud?
Andrus: Mind on muusikuna mõjutanud paljud eesti muusikud. Esmalt minu õpetaja Margus Tammemägi. Meil oli Elleri koolis väga väike vanusevahe kui ta mind õpetas. Tema lähenemine oli väga musikaalne, mängisime palju lugusid (tihti tema omi), mis panid mind mõtlema ja looma. Tehniliselt õppisin palju Peeter Jõgiojalt, kellel oli tohutu tahtejõud ja hunnik plaate, mille pealt ta ise teadmisi kokku kogus ja mulle edasi andis. Hiljem tulid Toomas Rull ja Roland Puusepp jne.. Väljastpoolt Eestit inspireeris mind eelkõige bändipõhine muusika – näiteks Marillion. Dünaamiline muusika, kus tekst ja muusika on kenasti emotsionaalselt läbi põimunud. Muusika on emotsioonide kunst. Juba noorena meeldis mulle igasugune muusika ja kõik, mida tol ajal vähegi kätte sain, kuulasin ribadeks.
Ivi: Kas sulle meenub mõni hetk, mis sind trummarina eriti mõjutas?
Andrus: Hetki on olnud isegi ootamatult palju, aga üks, mille ma kindlasti välja tooksin, oli 1994 või 1995 Rock Summeril, kui nägin esimest korda lähedalt “kõige kõvemaid bände”. Mäletan Procol Harumit, kus laulja ja klahvpillimängijana tegutses Gary Brooker. Täielik klassika ja milline vokaal. Sel hetkel ei olnud mul mingit aimu, et aastaid hiljem avaneb mul võimalus temaga koos kontserti anda. Aastal 2017 ehk siis umbes 23 aastat hiljem mängisin Haapsalu festivalil Rock in Haapsalu temaga koos ühel laval. Istusin trummide taga, kuulsin seda sama häält ja sain aru: “Ta ongi mu kõrval. Me oleme samal laval.” Need on lahedad hetked, mis juhtuvad siis, kui teed tööd ja ajad oma asja. Usun, et selliseid hetki tuleb veel, siis kui õige aeg on käes.
Ivi: On sul tänaseks veel mõni unistus, mille täitumist muusikuna ootad?
Andrus: Konkreetset nimekirja pole. Elu näitab. Kui teen oma asjad ära, siis suure tõenäosusega vana valemi põhjal tuleb põnevaid võimalusi veel.
Ivi: Räägime õpetamisest ka. Said tänavu MUBA-s rütmimuusika Aasta õpetaja tiitli. Sinu kandidatuuri esitasid mitmed õpilased. Sinu juurde soovivad tulla õppima väga paljud ja kõik isegi ei mahu koormusesse. Mis on sinu õpetamise “saladus”?
Andrus: Eks õpilased teavad seda saladust paremini. Ma suhtun õpilastesse kui tulevastesse kolleegidesse. Minu jaoks on oluline hea suhe ja ausus.
Need noored peavad olema aastate pärast konkurentsivõimelised muusikud. Aitan neid nii palju kui saan, püüan probleemidele lahendused leida. Viin neid muusikamaailma sisse ja illusioone ei loo – alguses tuleb noorena kõik töö ära teha, tuleb laduda kindel põhi, sest hiljem on elu tihedam ja aega juba vähem. Alguses peab spurt olema kiire.
Ivi: Kuidas sa uue õpilasega eesmärgid sead?
Andrus: Õpilaste tase ja taust on väga erinev. Esmalt kaardistan tugevused ja nõrkused (rütm, meloodiline/muusikaline kuulmine). Siis tegelen vundamendi ladumisega – põhiliigutused ja -mustrid (single/double stroke, parem/vasak käsi jne). Selgitan trummimängu seoseid füüsikaga – pulk põrkab, gravitatsioon aitab, ei pea jõuga mängima. Kui seda õigesti kasutada ja enda kasuks tööle panna, siis jõuab kiiremini tulemuseni. Ja kõige tähtsam – mängurõõm peab alati alles jääma. Kui laps alustab ja mängib õhutrumme, siis kõlab kõik õigesti, mitte ühtegi ‘vale’ nooti. Hiljem juba trummidel mängutehnikat arendades ei tohi see rõõm ära kaduda. Rõõmu peale saab ehitada suuri asju.
Ivi: Kas sul on olnud ka selliseid hetki, kus sa tunned õpetajana, et ei oska õpetada?
Andrus: Ikka. Siis otsin seda “triggerit” – õiget nuppu, millele vajutada. Selleks peab teadma õpilase tausta. Peab teadma, mida tema teab, ja millega ta suudab seoseid luua, et uus teadmine saaks kinnituda millegi tuttava külge. Et tekiks seos. Kui seost ei teki, siis vaatab ta klassis ringi ega saa millestki aru. Mõnikord aitab plaksutamine, kõndimine muusika rütmis, mõni talle tuttav lugu või teema. Kasvõi jalgpall või mis iganes. Peaasi, et haakuks selle uue teemaga.
Ivi: Kas sa oled mõne õpilase puhul alla ka andnud?
Andrus: Ei. Mul on professionaalne huvi näha, kas suudan ta “lahti haakida”. Väga suurt rolli mängib nooremate puhul ka kodune tugi. Kui seda pole, siis nad ei suuda kriitilistel hetkedel fookust hoida ja lõpuks ikkagi loobuvad ise.
Ivi: Sa oled õpetanud pea kakskümmend viis aastat. Mis on tänase õppija juures muutunud?
Andrus: Meil on sotsiaalmeedia. Meil on Tik-Tok. Uue asjana valib trummarite ajakiri lisaks parimale rocktrummarile, jazztrummarile jne nüüd ka “parimat sotsiaalmeedia trummarit”. Paljud seal maailmas figureerivad trummarid ei mängigi bändis – nad toodavad klippe. See võib tuua nii tunnustust kui ka sissetulekut ja on saanud päris platvormiks (ka teised artistid leiavad sealt mängijaid). Varjukülg – avaldatakse ideaalset tulemust mitte teekonda. Noored ei näe tööd ja arvavad, et see tulemus, mida nad näevad, ongi sündinud kohe. See loob vale ettekujutuse. See formaat ei näita seda tööprotsessi ja arvatakse, et kõik ongi nii lihtne. Tahaks rohkem selliseid formaate, mis näitavad ka protsessi.
Ivi: Kui palju sa ise kasutad õpetamises tehnoloogiat?
Andrus: YouTube, igapäevaselt. Ja Moises – valid loo, eemaldad trummid ja mängid kaasa. Salvestad, kuulad taimingut. See on telefoniga lihtne. Püüan õpilasi motiveerida end salvestama – kui juba kord proovitud, siis on järgmine kord kergem. Teen ka oma õpilaste seas väikeseid konkursse, et salvestamine muutuks harjumuseks. Just hiljuti toimus Moiseses konkurss kuni 21. novembrini, kus koguti kokku kõik erinevad Cory Henry “Dance” versioonid. Pärast on hea kuulata ja analüüsida, mida teised tegid. Kasutan ka Stem’i.
Ivi: Kuidas leida tasakaal tehnika ja muusika/emotsiooni vahel?
Andrus: Neid kaht korraga meistritasemele viia on keeruline. Tuleb meelde üks klassikalise pianisti intervjuu, kes 60-aastaselt tunnistas, et ta lõpuks on jõudnud sinna, kus ta suudab samal ajal mängides kuulata ja analüüsida, mida ta teeb. See on väga keeruline. See tuleb ajaga. Seepärast on vaja alguses ennast palju salvestada, sest sa ei suuda end kõrvalt alguses analüüsida. Kui tehniline põhi on all ja hakkad muusikat trummidel looma, siis see võiks olla mõtestatud, mitte 10 minutit lihasmälust tulenevat trummimängu. Oluline on ju ikkagi muusikaline mõte, millest kuulaja saab kinni haarata. See ongi see tase, milleni kõik püüdlevad. See on lõputu maailm.
Ivi: Mis vanuses õpilastega sinu meelest on selleni võimalik jõuda?
Andrus: Sõltub sellest, mis tasemel õpilane mulle tundi tuleb. Alguses ehitame metoodiliselt koordinatsioone ja rütmilisi “meloodiaid” – õpime neid trummikomplektil välja tooma, et muusikalises olukorras kõlaks õige sound ja sagedus. Lihtsamate lugudega ja lihtsamalt mängides jõuab kiiremini sinna, kus sa mängides ka teisi suudad rohkem kuulata. Tavaliselt aga tahetakse mängida liiga keeruliselt ja siis ei jõua enam ümberringi toimuvat kuulata.
Ivi: Kuidas sina sütitad õpilasi rohkem muusikat kuulama?
Andrus: Seon kuulamise sündmuste ja emotsioonidega – kui keegi tuleb Eestisse esinema või keegi lahkub siit ilmast, vaatame ja kuulame tunnis tema tegemisi, et tekiks emotsioon ja see ehk tekitab isu ise edasi vaadata. Kui tean õpilase tausta, näitan talle “risti vastupidist” – kui ta on rocki taustaga, tutvustan funki või metalit jne, et laiendada emotsioonide spektrit.
Ivi: Mis on noore muusiku “ideaalne” kasvukeskkond?
Andrus: Ma ei looks ideaalmaailma. Kui kõik on liiga ideaalne ja mugav, siis tekib vale pilt. Päriselus tuleb kord mängida +37 kraadise päikese käes, kord keldriklubis, kus õhku napib. Vahel on vahendeid puudu ja peab leidma ise lahendusi. See karastab ja valmistab ette päris muusiku eluks.
Ivi: Ma tean, et sa oled loomult delikaatne inimene ja ei taha kedagi ekstra välja valida, aga ma ikkagi küsin, et kes on olnud need õpilased, kelle üle sa oled õpetajana täna tõeliselt uhke?
Andrus: Neid on palju. Viimasest lennust näiteks Marten Männa, kellel oli väga tugev kodune tugi ja kes kasvas üles muusika keskel. Marteni esimene õpetaja, Karl Helmeste, oli samuti minu õpilane ja nii need ‘kivikesed hakkavad kokku jooksma’. Ka Karl-Juhan Laanesaar.
Ivi: Pööran nüüd jälle uue lehekülje. Küsin sinult selle igipõlise küsimus – kas muusikuna on võimalik ära elada?
Andrus: On. Peame lihtsalt mõtlema Eestist laiemalt. Meenub kui Allar Levandi võitis olümpiamängudel medali, siis tekkis tunne, et näe – ka pisikesest Eestist tulles on päriselt võimalik ka maailmas midagi ära teha. Kui teha tööd, siis võivad juhtuda suured asjad. Samas tuleb kohe alguses öelda, et see on raske ala ja konkurents on meeletu. Oluline on armastus oma pilli ja muusika vastu – see viib üle nii kergetest kui ka rasketest hetkedest. Lisaks suhtlemisoskus (tuuribussis peab inimestega koos toimima), rahatarkus (lepingud, tingimused), üldine headus inimesena. See kõik koos loob võimalused suurteks tegudeks. Ainult trummarite tundmine ei aita, sest teiste trummaritega sa koos bändi ei tee.
Ivi: Mis hoiab sind loovana? Kust sina leiad seda, mis sind ‘triggerdab’?
Andrus: Hea muusika. Eesti muusikast üks kindel Pantokraatori album. Maailmast ilmselt mõni Marillioni plaat. Varem kuulati ühte plaati 100 korda – meloodiad ja partiid kulusid päriselt pähe. Täna kuulatakse kaks korda ja detailid ei kinnistu. Jälle midagi, mis on teisiti.
Ivi: Milline inimene sa enda meelest oled? Mis on sinu hobid väljaspool muusikat?
Andrus: Lennukid on lapsepõlvest saati paelunud. Mul läks maja kohalt üle transiitliin ja jäin seda alati vaatama. Ise lennata ei oska ja lennukeid kogunud ka pole. Liiga suured. Lihtsalt vaatan ja jälgin. Vaatan ka jalgpalli ja teen kodus sporti, aga ega muusikast eriti muudeks tegevusteks aega üle ei jäägi. Peres on nüüd ka koer – viiekuune kuldne retriiver.
Ivi: Aitäh, Andrus!
Andrus: Aitäh ja ilusat päeva!