Jätkame rütmimuusika näidisõppekava tutvustamist löökpillide ainekavaga. Rütmimuusika löökpillide ainekava on üles ehitatud kolmel tasemel, mille jooksul arendatakse oskusi nii trummikomplektil kui ka ksülofonil.
Esimesest tasemest alates toimuvad need suunad paralleelselt: õpilane õpib rütmitunnet, noodilugemist ja tehnilisi võtteid nii soolotrummil kui ka ksülofonil. Teisel tasemel lisanduvad trummikomplekti mäng ja pop-, rock- ning jazzrütmide põhigroovid, samal ajal kui ksülofonis laienevad helistikud ja tehnika. Kolmandal tasemel arendatakse musikaalsust mõlemal instrumendil: arendatakse ansamblimängu, improvisatsiooni ning oskust ise trummisaateid ja rütmimustreid luua. Lisaaste süvendab juba omandatut keskendudes stiililisele paindlikkusele ja iseseisvale muusikalisele mõtlemisele.
Palusin ainekava lugeda ja mõtteid jagada Kristjan Mängelil (Saku muusikakool), Rauno Pellal (Saue muusikakool) ja Joosep Voolmaal (GAM, Kullo ja Trummikool).
Rütmimuusika löökpillide ainekavaga saab tutvuda siin.
Mängel peab ainekava terviklikkust tugevuseks: seal on olemas kõik vajalik, et õpilane jõuaks edasiõppimise tasemele. Samas rõhutab ta, et see sobib hästi „ideaalõpilasele“ ning praktikas tuleb läheneda väga individuaalselt. Tema sõnul võiks õpetuses keskenduda rohkem trummikomplektile ja soolotrummile, kuna just nende kaudu saab arendada nii tehnikat kui ka muusikalist mõtlemist. Ta peab ksülofoni materjali mahukust liialt ajakulukaks, eriti kuna paljudel õpilastel pole kodus pilli. Mängel soovitab kaaluda üldklaveri kasutamist ksülofoni asemel algastmel, sest see toetab paremini noodilugemise ja teooria teadmiste arengut. Suureks väljakutseks peab ta tänapäeva laste keskendumisraskusi ning näeb õpetaja rolli eelkõige motiveerimises ja järjekindluse kasvatamises.
Voolmaa lähenes ainekavale kriitilisemalt. Tema hinnangul on õppekava ülesehitus ja loogika küll arusaadav, kuid see ei vasta tegelikult rütmimuusika õpetamise reaalsusele. Ta arvab, et ainekava on liiga klassikalise kallakuga tuues näiteks, et juba esimesel tasemel nõutakse valssi, polkat ja marssi: stiile, mida tänapäeva trummaril praktiliselt vaja ei lähe. Tema arvates tuleks keskenduda tänapäevastele groovidele ja rütmidele, mis aitavad õpilastel arendada oskusi, mida nad saavad kohe rakendada ka bändimängus ja popmuusikas.
Ta on eriti kriitiline ksülofoni osa suhtes ega näe selles rütmimuusiku kujunemisel tegelikku väärtust. “Ükski laps ei tule trummitundi selleks, et ksülofoni mängida“ märgib ta.
Tema hinnangul kulutab kahe pilli paralleelne õppimine liiga palju aega ja hajutab tähelepanu
põhieesmärkidelt: rütmi, koordinatsiooni ja muusikalise mõtlemise arendamiselt trummikomplektil.
Pella käsitleb õpetamist kõige avatumalt ja intuitiivsemalt, rõhutades, et iga õpilane on unikaalne ning õpetus peab lähtuma tema iseloomust, huvist ja taustast. Tema arvates ei peaks olema tänapäeva muusikakoolides eesmärk ainult kasvatada professionaalseid muusikuid, vaid toetada lapse arengut ja muusikalist kogemust. Pella alustab sageli õpilasega lihtsalt jutuajamisest ja kuulamisest, et aru saada, mis teda kõnetab, ning ehitab õpetuse üles just lugude ja praktilise muusika ümber, mille kaudu saab järk-järgult tutvustada tehnilisi võtteid ja rudimente. Ta rõhutab positiivse kogemuse ja usaldusliku suhte tähtsust: kui õpilane tunneb, et tal on lõbus ja teda mõistetakse, tekib ka püsiv motivatsioon. Samas peab ta suureks väljakutseks olukordi, kus lapse taust või vaimne seisund vajab erilist tundlikkust ning õpetaja peab suutma olla korraga nii muusik, psühholoog kui ka mentor.
Kokkuvõttes tõid kõik kolm õpetajat esile, et ainekava annab hea raamistiku ja kindla suuna, kuid vajab paindlikku rakendamist vastavalt õpilaste huvidele, võimekusele ja kooli võimalustele. Nad rõhutasid, et trummikomplekti õpetus peaks olema keskne ning ksülofon võiks täita toetavat rolli või olla hoopis asendatud üldklaveriga. Samuti tõid nad välja, et õpetaja peab tehnilistele harjutustele lähenema loominguliselt ja inspireerivalt: et laps ei õpiks lihtsalt harjutust, vaid muusikat.