Rütmimuusika näidisainekavast oleme järgmisena tutvustamas kitarri ainekava (lugege ka ansambliõppe ainekavast eelmises uudiskirjas). Nagu kõik ainekavad näidisainekavas koosneb ka kitarriainekava kolmest tasemest (iga taset on võimalik läbida 1-2 õppeaastaga) ja lisa-aastast, mis on peamiselt suunatud kõrgema taseme muusikakooli sisseastumise ettevalmistamiseks. Näidisainekava on koostatud läbimiseks alates 1. klassist, aga sealt on võimalik noppida ideid ka muusikakooli vanemas astmes (4-7. klass) rütmimuusika õppimist alustavatele õpilastele.
Intervjueerisin kitarriõpetajaid üle Eesti ja rääkisime rütmimuusika kitarriõppe teemadel ja rütmimuusika kitarri näidisainekavast.
Vestlusi sai peetud Tartu 1. Muusikakooli kitarriõpetaja Karl Laanekase, H. Elleri nimelise muusikakooli ansambliõpetaja Alari Piispeaga, Kait Kallauga Pärnu ja Sindi muusikakoolist ning Jaanis Killiga, kes õpetab MUBA-s rütmimuusika kitarri põhikooli tasemel.
Nagu oli ka arvata, olid arvamused kitarriõppest ja meetoditest kirjud. Kutsume kõiki ka ise ainekavaga tutvuma ja sealt endale vajalikku infot ammutama. Rütmimuusika kitarri ainekavaga saab tutvuda siin – https://erhl.ee/2023/03/08/rutmimuusika-naidisoppekava/
Karl Laanekask ja Alari Piispea
Karl Laanekask ja Alari Piispea jagavad sarnast vaadet kitarriõpetuse tänapäevasele suunale, milles klassikaline lähenemine on jäänud tagaplaanile ning fookusesse on tõusnud rütmimuusika ja praktiline musitseerimine.
Karl Laanekask on õpetanud Tartu I Muusikakoolis umbes 20 aastat. Algusaastatel lähtus ta traditsioonilisest arusaamast, mille kohaselt tuleb alustada klassikalise kitarri põhitõdedest. Aja jooksul mõistis ta, et rütmimuusika on lastele mõistetavam ja köitvam. Ta loobus klassikalise kitarri metoodikast ning alustab nüüd õpetust kohe rütmilise saatemänguga – kasutatakse medikat, harjutatakse rütme ning rõhk on mängulisusel ja muusikalisel väljendusel. Noodikirja ja tabulatuuri ta alguses ei kasuta, keskendudes akordimärkidele ja taktimõõdule. Väikeste laste puhul peab ta ukulelet heaks esimeseks instrumendiks, mis aitab arendada rütmitunnet.
Alari Piispea juhendab kuut bändi kolmes koolis ning näeb igapäevaselt, kui puudulik on paljudel õpilastel rütmitunne ja koordinatsioon. Tema sõnul on selle põhjuseks tänapäeva laste vähene kehaline kogemus – nad ei tantsi, ei marsi ega liigu rütmiliselt. Seetõttu paneb ta õpetuse alguses suure rõhu just kehalistele rütmiharjutustele – plaksutatakse, marsitakse, trambitakse. Ta leiab, et kitarriõpetus peaks lähtuma bändimängust – muusikat tuleb koos avastada ja koos mängida. Paljud õpetajad õpetavad endiselt klassikat, mistõttu jäävad õpilased hiljem hätta ansamblis mängimisega. Tema jaoks on oluline, et õpilased arendaksid muusikalist mõtlemist koos musitseerimise kaudu.
Mõlemad õpetajad rõhutavad, et pelgalt nootide õpetamisest ei piisa. Kui õpilased ei käi solfedžo tunnis ega saa rütmidest aru, jääb iseseisev areng kesiseks. Alari lisab, et mõnele lapsele on rütmitaju arusaadav juba varakult, kuid teistel vajab see pikemat tööd. Efektiivseks on osutunud õpetamisviis, kus kaks õpilast kordamööda üksteist saadavad. Samuti alustab ta väiksemate lastega sageli ukulelega, mida peab mõistlikumaks ja loogilisemaks valikuks kui klassikaline kitarr.
Kokkuvõttes usuvad nii Laanekask kui ka Piispea, et tänapäevane kitarriõpetus peaks põhinema rütmil ja ühisel muusikategemisel. Klassikaline metoodika ei ole enam sobivaks universaalseks lähtekohaks – õpilaste tegelikud oskused ja muusikalised vajadused nõuavad teistsugust, elulähedasemat ja paindlikumat lähenemist.
Kait Kallau
Kait Kallau rõhutab, et kuigi näidisainekava üldiselt järgib õiget suunda, ei jõua enamik õpilasi selle kolmanda taseme tehniliste nõueteni (näiteks diatooniliste laadideni) isegi mitte seitsme õppeaasta jooksul.
Tema arvates on oluline ümber mõtestada heliredelite õpetamise järjekord. Klassikalises lähenemises alustatakse tavaliselt C- ja G-duurist, kuid need kipuvad hiljem ununema, sest ei seostu õpilaste jaoks sõrmestustega. Selle asemel soovitab ta alustada kohe sõrmestuste õppimisega ja ühendada need ülesannetega toonikast toonikani liikumiseks, et õpilastel tekiks muusikaline ja praktiline tunnetus.
Tema eesmärk on, et neljanda klassi lõpuks oleksid omandatud vähemalt viis sõrmestust kõikides helistikes, nii duuri kui ka molli kujul. Noodist lugemist alustatakse lahtistest positsioonidest ning ta seob sõrmestused nendega näidates, kuidas mustrid toimivad ka lahtiste keeltega. Ta peab oluliseks, et sõrmed “õpiksid” mustrid automaatselt ära enne kui noodist mängimine sõrmestustes üldse võimalikuks muutub.
Ta on loonud praktilise harjutuslehe, kus diatoonilised noodid esitatakse kõigil kuuel keelel esimese kolme astme ulatuses. Harjutused hõlmavad järjestikku kõiki keeli ja sega harjutusi, mille eesmärk on saavutada kindel noodi- ja kitarrikaela tundmine. Harjutamisel kasutatakse ka sportlikku elementi, näiteks ajapiirangut, ning julgustatakse noote valjult kaasa ütlema, et kinnistada teadmisi mitme meele kaudu. Õpilastele, kes harjutavad järjepidevalt, töötab selline lähenemine hästi.
Rütmikat õpetades alustab ta paremast käest ja lihtsatest liikumistest. Kasutatakse visuaalseid vahendeid – nooli, mis tähistavad üles ja alla lööke, et õpilane saaks rütmist visuaalse ülevaate. Selline lähenemine aitab ka neid, kellele rütmiline noodikiri jääb segaseks. Kui visuaalne rütmimuster on selge, seostatakse see hiljem noodikirjaga.
Kait leiab, et ainekava on mahukas ja sobib pigem ideaalsele õpilasele. Enamiku jaoks jääb see liiga nõudlikuks. Ta soovitab ainekavasse lisada selgelt eristatud miinimumnõuded, mis aitaksid õpetajatel paremini hinnata, kas õpilane saab järgmisele tasemele liikuda. Nii oleks võimalik ainekava kasutada õpetaja tööriistana, mitte ainult ideaalide kogumina. Õpilastel peab olema võimalus areneda omas tempos ja õpetajal peaks olema selge baas, millele tugineda.
Jaanis Kill
Jaanis Kill peab oluliseks, et noored õpilased, eriti 5.–7. klassis, saaksid varakult pillimängust positiivse emotsiooni ja kogemuse. Tema eesmärk on, et õpilane mängiks kodus iseseisvalt lugusid ning tunneks end justkui oma lemmikbändi liikmena. Selle saavutamiseks suunab ta õpilasi YouTube’i, tabulatuuri ja kuulmise järgi lemmiklugusid mängima, et saavutada õige kõla ja tunnetuse.
Kuigi ta näeb vajadust ka tehniliste oskuste, sealhulgas noodist lugemise arendamisel, tõdeb ta, et see ei tule lihtsalt. Lapsed kardavad noodikirja, kuna see nõuab teistsugust mõtlemist ja harjutamist. Kill õpetab seda järk-järgult, kuid rõhutab, et lapsed ei haara seda spontaanselt – noodist lugemisel puudub vahetu eduelamus nagu tabulatuuri või kuulmise järgi mängides.
Kill nendib, et mahukad ainekavad on kasulikud, kuid praktikas on keeruline nende kõiki eesmärke täita, kuna paljud MUBA-sse sisseastunud õpilased alustavad väga erinevatelt tasemetelt. Ta rõhutab, et 9. klassiks võiksid õpilased olla tutvunud duur- ja mollheliredelite mängimisega üle kogu kaela. Kui nad suudavad seda teha metronoomi saatel, siis võib öelda, et nad on sellega tutvunud, aga mitte veel omandanud, sest improvisatsioonilises olukorras ilmneb ebakindlus.
Tema tundides ei alustata alati skaalade või teooria õppimisest, vaid valitakse eksami pala, mida siis tabulatuuri või kuulmise järgi õpitakse. Selle kaudu tuuakse sisse ka harmoonilised mõisted – arpedžod, skaalad, dominandid jne, et teooria muutuks praktiliseks. Enda kogemusest meenutab ta, et muusikateooria muutus tema jaoks huvitavaks alles 18–19 aastaselt, kui ta õppis solfedžot ja viis teadmised üle kitarrile.
Rütmitunnetuse kujunemist seob Kill ka isikliku kogemusega arvutimängudest, kus muusika ja liikumine käisid käsikäes – see aitas arendada täpset ajataju. Ta soovitab ka õpilastel otsida sarnaseid kogemusi, näiteks mängudest või tantsust. Tundides mängitakse koos metronoomiga, salvestatakse ja analüüsitakse – kas mäng oli täpne, läks meetrumist ette või jäi maha, kas swingib jne. Selline praktiline lähenemine toetab muusikalise tunnetuse arengut ja aitab samm-sammult jõuda ka keerukama materjalini.