21. märtsil toimus jazziklubis Philly Joe’s ERHLi esimene koolituspäev. Kõigepealt tutvuti õpetajate koolitusvajaduse küsitluse tulemustega ning seejärel toimus koolitus rütmika, ansamblimängu ja improvisatsiooni õpetamisvõimalustest.
Koolitus algas üsna lihtsa rütmilise ülesandega, kus koolitatavad said läbi plaksutada nii meetrumi suuremad kui ka väiksemad alustalad, alustades neljandikega ja lõpetades 16ndikega. Andre Maaker võrdles ülesannet ahjumüüri ladumisega, kus meister kõigepealt laob kivid müüriks niiöelda kuivalt, et veenduda, et kõik oleks kenasti sirge ja korras, enne kui ta seda päriselt laduma asub. Improvisatsiooni poole pealt said kohalolnud soovituse, et kui alustada päris algusest, võib proovida ka lihtsalt ühe noodi peal erinevate rütmivältustega mängida. Ansamblimängus toodi esile mängijate tähelepanelikkuse olulisust erinevate tähelepanuharjutuste abil. Samuti toodi esile üsna levinud probleemi, kus bändiliikmed mängivad nii valjusti, et bändikaaslasi ei kuulda ega kuulatagi, kuid ometigi on ansamblimängu võti üksteise kuulamises.
Pärast lühikest lõunapausi jätkus päev paneelaruteluga teemal “Muusikalise huvihariduse õpikäsitlus”. Külalisteks olid Virgo Sillamaa (Music Estonia), Matis Männa (Kuressaare Muusikakool), Vladimir Võssotski (Sillamäe Muusikakool) ja Andre Maaker (TÜ VKA, Kuressaare kitarrilaager), vestlust juhtis Ahto Abner (ERHL).
Sillamäe Muusikakooli direktor Vladimir Võssotski kõneles oma kooli üsnagi värske rütmimuusika osakonna peamistest raskustest. Nimelt on Sillamäelt keeruline leida kvalifitseerituid õppejõude, nad tuleb ikkagi kuskilt keskustest, nagu Tallinn või Tartu, sisse osta ning paraku on nad tihtipeale väga hõivatud inimesed. Sama mure jagab ka Kuressaare Muusikakooli õpetaja Matis Männa, et ka Saaremaal jääb kompetentsetest juhendajatest vajaka.
Iljo Toming Saue Muusikakoolist kiitis oma kooli head rahastust ja õpetajate kaadrit, kuid viimase eest võlgnetakse tänu küll ilmselt pealinna lähedusele. Tihe suhtlus Saue õpetajate vahel võimaldab ansamblitunni lugusid eelnevalt analüüsida ja uurida teooriatunnis, mis muudab sellele järgneva ansamblitunni oluliselt efektiivsemaks.
Virgo Sillamaa selgitas, kuidas Tallinnas on mõnes mõttes eriolukord, kus muusikakoolidel on nii palju lapsi ja huvilisi, et nad ei tunne peaaegu mingit konkurentsi ja seega ka survet oma senist õpet muuta. Küll aga olevat ministeerium väga huvitatud, et muusikaõpe mitmekesistuks, samas nad ei saa seda ette kirjutada, sest see on kohaliku omavalitsuse otsustada. Näiteks võib olla olukord, kus tung muusikakoolidesse on väike, kuid huviringides on jällegi laste üleküllus. See tähendab aga, et omavalitsus peab muutma tellimust, et see vastaks antud olukorrale. Muusikakoolid kippuvat ennast rangelt eristama huvikoolidest, kuid muusikakool üksi ei saa olla enam ainsaks eelprofessionaalse õppe pakkujaks, see on ammu selge. Muusikakoolid peavad andma huviharidust, mis peaks olema võimalikult laialdane. Praegu on muusikakoolidel üsna vabad käed, riiklikku õppekava enam pole, kuid selle vaimus ollakse harjunud elama.
Üldise arutelu käigus leiti taas kord, et olukorra ja nõudluse kaardistamine on siiski kõige aluseks. Seepeale pakkus Kristi Kiilu (EMTA muusikapedagoogika instituudi juhataja) koostöövõimalust EMTA muusikapedagoogika RM suuna üliõpilastega, kellel tuleb aine raames läbi viia uurimusi. Nii oleks võimalik ühendada kasulik veel kasulikumaga.
Valga Muusikakoolis pole eraldi rütmimuusika osakonda, kuid bänd koos juhendajaga käib juba mitmendat aastat Koolijazzil ja Saue Visioonil, mis tekitab õpilastes suurt huvi ja elevust. Kohaliku omavalitsuse poolt on suhtumine väga soosiv. Muret tekitab aga tulevik, et kuidas need nn uue põlvkonna RM õpetajad Eesti kaugematesse omavalitsustesse jõuavad. Maarja Soomre tõi esile, et info vabadest töökohtadest üle Eesti ei jõua praegu noorte õpetajateni. Kristi Kiilu tuletas kõigile meelde, et on olemas nn õpetaja lähtetoetus, mis laieneb küll ainult üldharidus- ja kutsekoolis töötavatele õpetajatele, kuid pakub siiski mingit tuge õpetajate rändel.
Kokkuvõttena tõdeti, et ikkagi kaardistamine on kõige tähtsam, sest statistika on see pidepunkt, mille põhjalt on võimalik edasi minna. On tarvis tõendada ja tõestada, et ühiskonnas on neid, kes on rütmimuusikast huvitatud. Olukorrad on Eesti eri piirkondades nii erinevad, mistõttu on oluline, et igasugune kaardistus jõuaks ka kohalike omavalitsusteni. Avaldati lootust, et ERHList võiks saada valdkonna tähtsaim infokanal.