22. märtsi õhtul vestles Ivi Rausi oma õdusas Kadrioru korteris Jaan Jaansoniga, kes inspireerib ja innustab täna noori kitarriste Saue Muusikakooli rütmimuusika osakonnas rütmimuusikast, õpetamisest ja muusikaharidusest.
I.R: Tere Jaan, räägi palun oma muusiku tee algusest.
J.J: Alustasin oma muusikaõpinguid viiuliga, kui olin laps ja elasime Soomes. Kolisime sinna emaga 1989. aastal, olin siis viiene. Viiulit õppisin muusikakoolis kokku 12 aastat. Kitarriga puutusin esimest korda kokku hiljem – see tuli rohkem isikliku huvi ja elulise vajaduse kaudu. Elasin väikeses külas, kus kitarriõpetust polnud just palju saada. Esialgu õpetas mind kohalik psühholoogiharidusega mees, kes küll ei olnud professionaalne muusikaõpetaja, aga väga sõbralik ja toetav inimene. Temaga mängisime peamiselt klassikalist repertuaari, mis mind ühel hetkel enam ei huvitanud, sest olin seda viiuliga juba piisavalt kogenud. Hiljem õnnestus mul leida õpetaja, kes tegeles rütmimuusikaga, mis mind palju rohkem köitis.
Haridustee viis mind edasi Jyväskylä ülikooli ja seejärel Helsingi Metropolia kõrgkooli. Õppisin ka kaks aastat Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, kus omandasin bakalaureusekraadi. Kuna eesmärgiks oli omandada õpetajakutse, mis kehtiks ka Soomes, lõpetasin hiljem ka Soomes vastava õppekava. Kitarrist sai minu põhipill ja sellest algas teekond, mis viis mind õpetamise ja muusikueluni.
Õpetajana töötamisest ja õpetaja töö olemusest
I.R: Kuidas sinust sai õpetaja?
J.J: See oli loomulik samm pärast pikka õppimist. Ei osanud midagi muud peale hakata, kui hakkasingi ise õpetama.
I.R: Milline õpetaja sa oled?
J.J: Ma ei ole selline õpetaja, kes särab ja lapsi kohe kaasa haarab. Minus ei ole seda “rõõmsa muusikaonu” energiat. Pigem olen rahulik ja sisule keskenduv õpetaja. Minu jaoks on tähtis, et muusikaõpe oleks meeldiv kogemus – et see ei muutuks õpilase jaoks koormavaks ega vastumeelseks. Püüan luua positiivset õhkkonda ja leida igale õpilasele sobiva repertuaari. Positiivne kogemus loeb, eriti väikeste laste puhul. Usun, et igaühe tee muusikani on individuaalne, ja õpetajana proovin seda toetada nii hästi kui oskan.
I.R: Kas sul on oma õpetamissüsteem?
J.J: Eks ta on kujunenud aja jooksul, aga sellist valmis süsteemi mul kohe ei olnud. Olen toetunud oma kogemustele ja kohandanud õpetamist vastavalt õpilastele. Igaüks on erinev – see, mis töötab ühega, ei pruugi teise puhul üldse toimida. Ja eks aastatega on mõned metoodilised võtted jäänud püsima, teised jälle kadunud. Eriti algõppes püüan hoida rõhu sellel, et muusika oleks tore ja et lapsel oleks hea olla.
I.R: Kuidas sa suhtud fonodesse?
J.J: Kasutan ikka. Fonod on hea abivahend, aga mitte põhiline õppevahend. Need aitavad kindlasti kaasa – just rütmimuusikas, kus koosmäng on nii oluline – aga iseenesest ei saa nad asendada seda kogemust, mis tekib reaalses ansamblimängus.
Üks probleem ongi selles, et kogu see muusika, mida me õpetame, eksisteerib bändimuusikana. Ja siis peab kuidagi leidma viisi, kuidas seda üksinda kodus või tunnis mängida. Fonod võivad seal vahel aidata, aga lõpuks on ikka eesmärk mängida koos. Olen oma õpilastele palju rääkinud ka, et nad läheksid ansamblisse või teeksid oma bändi. Millegipärast on see sageli kuidagi raskesti müüdav mõte. Veider.
I.R: Aga metronoom?
J.J: Mis puudutab metronoomi, siis minu meelest peaks see olema iga muusiku parem käsi. Metronoom on sõber – see hoiab meid tagasi oma ürgkiirustamise ja instinktide eest. Sellega tuleb iga päev natuke tööd teha. Mitte nii, et ta kogu aeg tiksuks kõrva ääres, aga oluline on see, et sa õpid selle kaudu maha rahunema, sisemist rütmi tunnetama. Nagu pilli jooga. Ja kui see rütmitunnetus on internaliseeritud, siis võib metronoomi ka rahulikult ära panna.
Rütmimuusika õpetamise filosoofia ja roll
I.R: Kas õpetaja peaks ise olema ka tegevmuusik?
J.J: Väga raske on mul endale õigustada sellist elustiili, et ma oleksin ainult õpetaja. Et miks ma seda siis üldse teen? Ilmselgelt mitte raha pärast. Mina tulin Eestisse tagasi sellepärast, et tahtsin muusikuna ka tööd teha – mitte ainult klassis istuda ja õpetada. Olen alati tahtnud osaleda erinevates huvitavates projektides, teha muusikat koos teistega, kogeda midagi uut. See mitmekesisus ja vahetu kokkupuude muusikaga on minu jaoks oluline osa õpetajatööst – see hoiab mind elus ja ühenduses sellega, mida ma õpetan.
I.R: Kas rütmimuusika kaudu pilli õppimise võimalus peaks olema igas Eesti muusikakoolis?
J.J: Jah, kindlasti, et õpilasel oleks valik. Iga laps ei haaku klassikalise muusikaga ning kui ainsaks õpiteeks on klassika, siis võib juhtuda, et mõne jaoks jääb muusikamaailma uks sootuks suletuks. Rütmimuusika kaudu saab samuti arendada väga olulisi oskusi – muusikalist kuulmist, rütmitunnetust, improvisatsioonivõimet ja kõike muud. See pole kuidagi „vähem“ või „kergem“ kui klassika. Kui õpetaja suudab selle sisukalt üles ehitada, võib rütmimuusikast kujuneda väga tugev muusikaline baas.
I.R: Kas ka klassika suuna õpilased võiks proovida rütmimuusikat?
J.J: Kindlasti. Mina ei näe enam mingit mõtet vastandada rütmimuusikat ja klassikat. Muusika on tervik. Samas olen väga harva kohanud klassikut, kes läheks klassikalisest muusikast üle rütmimuusikasse või õpiks seda kõrvale. Võiks ju vabalt mängida edasi Mozarti ja samal ajal lihtsalt kogemusena võtta juurde rütmimuusika tunde – lisapillina, lisaainena. Ei julgeta teha seda sammu – mõeldakse, et see ei ole “päris muusika” või, et see pole nende jaoks. See näitab, kui tugevalt on teatud mõttemustrid inimestesse juurdunud. Tegelikult on kõigil, olenemata suunast, kasu sellest, kui nad saavad proovida improvisatsiooni, erinevaid stiile ja lähenemisi. Rütmimuusika on lihtsalt üks osa laiemast muusika maailmast.
I.R: Muusikuna oled sa Eestis tuntud eelkõige jazzmuusika skenel. Kuivõrd hoiad õpetajana seda stiili fookuses?
J.J: Muusikuna olen tõesti rohkem seotud džässmuusikaga, aga õpetajana ma ei keskendu ainult ühele stiilile. Eriti algõppes ei saa ega tohigi kõike džässiks keerata. Olen küll püüdnud metoodiliselt mõelda, kuidas õpetada džässi ka algtasemel – näiteks mängime juba varajases staadiumis mõnda lihtsamat lugu, improviseerime, proovime meloodiaid nagu Some Day My Prince Will Come. Aga üldiselt ma ei müstifitseeri džässi ega sea seda kuidagi teistest stiilidest kõrgemale. Pigem püüan leida igale õpilasele sobiva muusika – midagi, mis oleks neile huvitav ja arendav. Paindlikkus on õpetamises hästi oluline, eriti praegusel ajal, kus lapsed tulevad nii erineva taustaga. Nende kogemusmaailm on täiesti teine kui meie ajal.
Eesti versus Soome
I.R: Sa oled õpetajana töötanud ka Soomes. Miks sa Soomest Eestisse tulid elama?
J.J: Ma tulin Eestisse sellepärast, et ma tahtsin muusikuna ka tööd teha – mitte ainult istuda õpetajana klassis. Mind on alati huvitanud erinevad projektid, koosseisud, võimalus mängida ja kogeda midagi uut. Siin Eestis see oli võimalik. Eriti tol ajal, kui ma tulin, toimus hästi palju ja oli tunda, et saad kaasa lüüa. Soomes see ei toiminud minu jaoks samamoodi. Vahepeal küll, aga siis jälle mitte. Eriti väiksemates kohtades, nagu Imatra, kus ma töötasin, olid võimalused üsna piiratud. Eestis on see pilt palju kirjum – kuna riik on nii väike, siis kõik teevad natuke kõike. See sobib mulle paremini. Soomes kiputakse rohkem kastidesse jääma – kes teeb džässi, kes poppi, ja sinna jäädaksegi.
I.R: Kui sa võrdled kahte riiki, siis kas Soomes on kõikides muusikakoolides rütmimuusika suund?
J.J: Ei, kindlasti ei ole. Mõnes kohas on see hästi arenenud, mõnes peaaegu olematu. See olukord on tegelikult üsna eklektiline – natuke nagu Eestis. Klassikal on väga pikk traditsioon kõikides maades. Kui on aga õpetaja, kellel on rütmimuusika taust ja huvi, siis ta veab selle suuna ka kooli kaasa. Kui ei ole, siis ei ole ka rütmimuusikat. Rütmimuusika haridus ei ole olnud ka Soomes iseenesestmõistetav, see on olnud sealgi ‘võitlus’, sarnaselt Eestile.
I.R: Mis on suurim erinevus rütmimuusika õpetamises Eestis ja Soomes? Või kas seda on üldse?
J.J: Minu meelest ei ole üldse nii suurt erinevust, kui võiks arvata. Lapsed on igal pool üsna sarnased – mõni on väga huvitatud, mõni lihtsalt veedab aega, ja mõnel tuleb huvi alles hiljem. Küll aga on erinev lähenemine süsteemis. Eestis on nõukaaegne õppekava jätnud tugeva jälje – siin arvatakse sageli, et kui sa ei alusta muusikakooliga juba esimeses klassis, siis oled rongist maha jäänud. Soomes see nii ei ole. Seal alustavad õpilased igas vanuses ja keegi ei vaata viltu. Inimestele ei ole pähe taotud, et muusikaõpingud peavad algama varakult, või et kuulmine on kas olemas või puudub. Mõtteviis on seal teistsugune. Selline paindlikkus võiks Eestis ka rohkem ruumi saada.
Iljo Tominga pärand ja rütmimuusika järjepidevus Sauel
I.R: Täna töötad sa Saue Muusikakoolis juba seitsmendat aastat.
J.J: Jah, see, et rütmimuusika on Saue muusikakoolis olnud nii tugevalt fookuses, on ainult tänu Iljole ja Kristiinale. Kristiina poegade kaudu (Holger ja Mairo Marjamaa) on see suund olnud algusest peale tähtsal kohal, kuigi Kristiina ise on klassikalise taustaga. Ta on seda rütmimuusika poolt väga toetanud ja Iljo Toming oli kindlasti tema parem käsi ilma kelleta oleks seda teha olnud väga keeruline.
I.R: Kristiina kutsus sind Saue Muusikakooli Iljo õpilaste õpetajaks. Milline oli sinu kokkupuude Iljoga ja kuidas oli ‘tema kingadesse astuda’?
J.J: Iljoga ma isiklikult kahjuks ei kohtunudki – nägin teda vaid korra mööda minnes, sest mina kasvasin ja õppisin Soomes. Kui ma tema asemele tulin kitarriõpetajaks, siis ma ei teadnud temast suurt midagi, aga õpilased hoidsid tema joont väga tugevalt edasi. See oli hästi selgelt tunda. Tema metoodika oli väga personaalne ja põhjalik. Ja olukord, kus ma pidin tema asemele astuma, oli igas mõttes kurb ja ootamatu – see juhtus peaaegu kohe õppeaasta alguses. See oli veider ja raske hetk nii mulle kui ka õpilastele.
I.R: Kas Iljo kingad olid ‘väga suured’?
J.J: Kindlasti. Õpilased väga hoidsid ja hindasid teda. Nad tahtsid jätkata seda, mida nad temaga olid teinud, mängida neid samu lugusid, säilitada seda traditsiooni.
I.R: Kui palju sina tema õppematerjali kasutad?
J.J: Kuna tema metoodika oli väga personaalne ja põhjalik, millega mina polnud kokku puutunud, siis ma otseselt täna ei kasuta tema materjale, aga olen neid uurinud ja mõningaid lugusid õpilastega ka mänginud.
Rütmimuusika hariduse tulevik
I.R: Kuidas sa hindad Eesti rütmimuusika hariduse seisu?
J.J: Ma ei tea… Ilmselt heas kohas. Tasapisi läheb paremaks – vähemalt ma loodan. Aga ausalt öeldes ma igapäevaselt ei taju seda suurt muutust. Võib-olla tajun tagantjärele.
Ma usun, et iga põlvkond läheb natuke paremaks. Isegi kui sellel hetkel tundub, et ei liigu edasi, siis ajalooliselt on ikkagi näha, et muusikud on läinud osavamaks, teadlikumaks, paremateks kuulajateks. See on lihtsalt asi, mida on keeruline hinnata, kui sa oled ise selle keskel.
I.R: Mis on sinu meelest muutunud võrreldes selle ajaga kui sina alustasid?
J.J: Maailm meie ümber on muutunud. Kui mina alustasin pilliõpinguid, siis pidime ise otsima – muusikat, plaate, noodimaterjali, üldse mingit infot. See, mida me kuskilt leidsime, oli kulda väärt. Täna on kõik olemas ja see tuleb lasteni juba varakult, igalt poolt. Nad on küllastunud. Neil ei ole vaja otsida. See on muutnud ka nende hoiakut õppimise suhtes. Väga paljud tulevad muusikatundi pigem nagu mingit teenust tarbima – nad ei tule ise ideedega, nad ootavad, et neile pakutakse.
I.R: Sa oled õpetanud väga erinevas vanuses õpilasi, ka täiskasvanuid. Kas on midagi, mis sa tahaksid Eesti muusikakoolide süsteemis muuta?
J.J: Pigem mul ei ole süsteemi suhtes suuri muutmissoove välja arvatud see, et rütmimuusikat võiks olla rohkem. Lisaks tahaks säilitada seda, mis meil Eestis veel alles on: individuaalõpe, ligipääsetavus ja haridus, mis võib tekitada huvi ka nendes noortes, kes veel ei tea, et muusika võiks nende jaoks oluline olla. Rütmimuusikal on siin oluline osa.
Kuula Delta intervjuud Iljo Tomingaga, kellega vestles Mingo Rajandi 27.10.2015.