Rambivalguses – Alari Piispea: “Käigem rohkem ja kiiremini ajaga kaasas!”

Meie juhatuse liikmel Jaanil oli tore vestlus kogenud basskitarristi ja õpetaja Alari Piispeaga, kes on tegutsenud professionaalse muusikuna juba üle 40 aasta. Ta on mänginud paljudes ansamblites, millest tuntuimad on Kõrsikud, Jääboiler ja Justament. Tegutsenud 15 aastat produtsendi ja stuudiomuusikuna “Forwards” stuudios. Korraldanud ja juhtinud 25 aastat Vanemuise teatri muusikalides bändide tööd. Lisaks muusikutööle on ta õpetaja Heino Elleri Muusikakoolis, Tartu 1. muusikakoolis ja Räpina muusikakoolis, juhendades rütmimuusika ansambleid ning basskitarri- ja kitarriõpilasi.

Rääkisime rütmimuusika õpetamise tulevikust ja väljakutsetest Eestis ning ansamblimängu olulisusest.

JV: Kuidas algas sinu teekond muusiku ja õpetajana?

AP: Pärast põhikooli astusin Otsakooli estraadiosakonda. Tahtsin õppida nii basskitarri kui klarnetit, aga kuna olin klarnetil osavam, soovitati esialgu keskenduda ühele erialale. Minu õpetajaks oli Aleksander Rjabov, Eesti rütmimuusika legend. Just tema pani mind oma bigbändi ja orkestrisse ka bassi mängima, kust saadud praktiline kogemus on hindamatu.
Järgnes konservatoorium… Aga kuna muusikutöö bändides röövis suurema osa ajast, jäid need õpingud pooleli.
Õpetamisega olen tegelenud alates 2017. aastast. Varem olin kindel, et ennast sellega ei seo, kuna nägin, kui keeruline on ühendada aktiivse muusiku elu õpetajatööga. Minu abikaasa on Elleri kooli teoreetiliste ainete õpetaja, seega olin nende teemadega vägagi kursis. Aga kui Ain Agan tuli Elleri kooli rütmimuusika osakonda juhtima, suutis ta mind veenda. Alustasin ühe õpilasega ja aja jooksul kasvas koormus suuremaks. Koroonaperioodil oli ka rohkem aega õpetamisele pühenduda.

JV: Mis inspireeris sind just basskitarri mängima?

AP: Hakkasin koolibändis mängima 13-aastaselt. Bänditegemine oli tol ajal väga popp. Ma õppisin küll klarnetit, aga kuna keegi teine ei tahtnud bassi mängida, siis jäi see mulle. Sellest hetkest alates kui tajusin, kuivõrd oluline roll on bändis bassimängijal, sai basskitarr minu lemmikuks. 

JV: Mainisid varem, kui tähtis roll oli ansamblimängul sinu kui basskitarri mängija arengus. Aga millist rolli mängib ansamblimäng sinu õpilaste arengus?

AP: Rütmimuusika õppeprotsessis on ansamblimängul ülioluline roll. Selles valdkonnas on koosmäng võtmesõnaks. Elleri koolis sain võimaluse luua ka noorteosakonnas ansambliklassi. Seal ei õpetatud eraldi instrumente, vaid keskenduti rütmimuusika ansamblimängule.

JV: Kas sinna tulid siis erinevate instrumentide õpilased?

AP: Jah. Kuna noorteosakonnas erialasid õpetada ei võimaldatud, kuulutati ansambliõpe välja nii, et Tartu ja selle ümbruse erinevate muusikakoolide õpilased said kandideerida. Nad käisid erialatundides oma kodumuusikakoolides, aga ansambel toimus Elleri koolis.
Märkasin, kui erinev ja lünklik on rütmimuusika õpetus paljudes lastemuusikakoolides. Löökpillide õpetamisega on Tartus olukord väga hea. Näiteks Margus Tammemägi on üles kasvatanud terve põlvkonna noori trummareid. Aga teiste instrumentide mängijatega võiks olukord olla palju parem. Selleks on mitmeid olulisi põhjuseid…

JV: Hakkasid basskitarriste eraldi välja koolitama?

AP: Täpselt. Esialgu osalesid noored lihtsalt ansamblitundides, kuid kuna basskitarri erialaõpet polnud, lisasin individuaaltunnid, kus aitasin neil ansamblipartiisid õppida. Nii kujunes sellest tegelikult basskitarri koolitus, mida olen oma õpilastega läbi viinud.

JV: Tundub, et rütmimuusika õpetamine vajab veel palju arendamist.

AP: Kindlasti. See on alles kujunemisjärgus ja vajab süsteemsemat lähenemist. Minu jaoks on kõige olulisem, et õpilased saaksid kohe alguses ansamblimängu kogemuse, sest see on ainus viis, kuidas rütmimuusikas tegelikult edasi areneda.

JV: Millisena näed Eesti muusikahariduse tulevikku, eriti rütmimuusika osas?

AP: Paraku liigume selles suunas, kuhu muu maailm on juba ammu jõudnud – lastemuusikakoolidest, mis on olnud küllaltki range ja süsteemse õppeprogrammiga õppeasutused, on saanud huvikoolid, kus õppemahud, -kavad jms on oluliselt vähenenud. Erialaõpe on sageli ainus, millega tegeletakse. Solfedžo jäetakse tihti täiesti kõrvale, mistõttu on tänasel päeval paljudel õpilastel keskastmesse jõudes teoreetilised teadmised väga nõrgad.
Olen saanud paaril viimasel aastal käia tutvumas muusikalise kuulmise arendamise (inglise keeles ear training) metoodikatega Itaalias ja Norras. Õpetuses on võtmesõnaks praktilisus. Väga palju tegeletakse rütmikaga – minu arvates on see viimasel ajal meil üks kõige probleemsem valdkond, eriti just rütmimuusikas. Teooria omandatakse valdavalt läbi praktilise musitseerimise.
Mulle tundub, et meie muusikaõpetuses on nii mõnedki tõekspidamised ja metoodikad jäänud juba liiga “eilsesse päeva”. Käigem rohkem ja kiiremini ajaga kaasas!

Soovid olla rohkem kursis ja panustada rütmimuusika õppe arengusse Eestis?